Jõulupuu.
Ennekui jõulupuu sai jõuluõhtu alatiseks kaaslaseks, täitsid jõulupuu aset sõim ja heinad; esimene küll mitte eesti rahva seas, seda enam aga võõral maal, nimelt rooma-katoliku usu mais, kuna ta kreeka-katoliku usu rahvaste seas enesele niisama vähe omandanud jalaaset kui meil. Ühest tundmata kohast saadud teade teab kõnelda valge linaga kaetud lauale pohlavartest tehtud Jeesuse sõimest[1]. Äksi kihelkonnas teatakse, et palvemajas olevat olnud sõim. Vist tuleb siin ilmsiks vennastekoguduse diakonide mõju[2]. Sõime juures lauldi lauluraamatust: Su sõime juures seisan ma. Maarja-Magdaleenas põlesid sõime juures küünlad ja lastele jäeti kingitusi[3]. Igatahes on Eestis sõime alles uuemal ajal hakatud tarvitama. Tekib küsimus: miks määrati just sõim jõulule peale vajutama jõulupitserit, nagu seda teeb meie päevil jõulupuu? Vastuse selle kohta annab meile jõuluevangeelium.
Piiblist loeme: Ja ta tõi oma esimese poja ilmale ja mähkis teda ja pani maha sõime, sest neil ei olnud muud aset majas[4]. Sõim oli siis jõululapse kätki. Sõimest hakkas ristikogudus juba varakult lugu pidama, nimelt Egiptuses; pea aga levis see lugupidamine mujalegi. Kirikuisa Hieronymus valis Betlemma oma elukohaks, et alati võiks viibida sõime lähedal. Hiljemini sai kõigi usurändajate ihaks palvetada Betlemma Maarja kirikus, milline kirik traditsiooni järgi oli ehitatud Jeesuse sõime kohale[5].
Pea ei lepitud Hommikumaal enam Betlemma sõimekirstuga,
