pahema jala suure varbaga kolm risti teha. Saaks vanajätis sada juhtumist täis rääkida, viiks ta inimese kohe ära[1].
Vanapaganale vastatavad värsid tunnistavad, et nad pärit uuemast ajast. Võimalik ometi, et taig ise põlvneb vanemast ajast, värsid aga on hiljemini juurde luuletatud.
Pöidest saadud teate järgi viiakse õled jõulu esmaspäeval toast välja; kuhu nad pannakse, jäetakse nimetamata. Tartu pool visatakse jõuluõled vanaaasta õhtul tapuaeda, et tapud järgmisel aastal hästi kasvaksid[2].
Jõuluõlgi säilitatakse paiguti kevadeni, millal nendega suitsutatakse loomi. Põletatud jõuluõlgede suits mõjub, et kuri silm ei puutu loomadesse[3]. Ka heidetakse põletatud õlgede puru põllule, või viiakse ülepea jõuluõlgi põllule[4], Pilistveres loomade alla[5]. Jõhvis keeldakse jõuluõlgi põletada; kardetakse, et põletamisel vilja palju tulipäid kasvab[6].
Tarvastus säilitas perenaine jõuluõlgi kevadeni. Hanede haudumise ajal pani ta neid pesasse, et munad rikki ei läheks[7].
Ka Tartu ümbruses kästakse kanade ja hanede pesasse jõulupõhku viia, et kanad, haned paremini muneksid[8].
Kui põllult midagi varastatud ja seega põld „rikutud“, arstitakse põldu jõuluõlgedega. Need põletatakse põllul ära[9].
Sõrves viiakse õled viimasel pühal loomade alla, et neilgi jõulud oleksid ja nad aasta otsa terved püsiksid[10].
Kõigiti esinevad jõuluõled viljakasvu edendamise sümbolina.
Simunas sunniti noori üle toa pandud köiel käima; köiel mitte käia mõistja sai õlest tehtud nuiaga peksta[11].
Setumaal, kus jõulus enam eelistatakse heinu, pannakse enne magamaheitmist natuke heinu voodilinade alla. Heinad voodilina all jõuluöösi mõjuvad maagiliselt tulevikku: nad takistavad suvel kirpe tekkimast[12].
- ↑ E 30803 (35) jj.
- ↑ E 71152.
- ↑ E 35823 < Tartumaa.
- ↑ E XV 20.
- ↑ E 64903 (4).
- ↑ E 72506.
- ↑ E 68811 jj.
- ↑ E XV 18.
- ↑ Wiedemann ÄILE 484.
- ↑ E 66881 (1) < Jämaja.
- ↑ E 68122.
- ↑ E 70224.
