Lehekülg:Eisen, Meie jõulud.djvu/35

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Kurjad vaimud ja ristid.

Jõulu ajal esineb, võiks ütelda, päris ümberpöördud maailm. Pimedus ja valgus võitlevad teineteisega, aga niisama ka headus ja kurjus, elu ja surm. Ühel pool pühitseb kirik Jeesuse sündimist ja seega uue elu algust, teisel pool usub rahvas jõuluöösi kõigi põrgu ja Manala vägede vabanemist senistest kütketest ja vaba liikumist maa peal. Rahva arvamine selles suhtes avaldab oma jagu vastuolu. Ühe väite järgi on vanapagan põrgusse kinni köidetud, kuid ta püüab oma ahelaid katki saagida, habrastada. Kreutzwaldi Kalevipoja järgi[1] lähevad lülid jõuluajal peene hiuksekarva paksuseks; kui aga koidukukk kuulutab jõulu algust, muutuvad ahela lülid järsku jälle jämedamaks. Üldisema väite järgi aga on vanapagan jõuluöösi põrgust vabaks pääsenud ja hulgub nüüd mööda maailma enesele saaki otsides. Aga mitte ainult vanapagan ei uida väljas, vaid kõik kurjad vaimud, isegi surnud; peale selle on veel liikumas kõik loksberisõitjad, maksamerelised ja muud nõiad. Nagu ühel pool jõul kristlastel suurim püha, nii teisel pool ka vaimudel ja vägedel. Kardetav on liikuda jõuluöösi väljaspool kodu; igal silmapilgul võib liikuja mingisuguse vaenlasega kokku puutuda ja sattuda hirmsasse hädaohtu. Jõuluöö ühel pool õnnis öö, püha öö, imede öö, teisel pool ohtude öö, hirmu öö, kardetav öö, patuöö. Mõlema vahel ainult samm vahet. Sammuga langeb ettevaatamatu inimene koleduste kimpu.

Kurjade vaimude vastu otsitakse abinõusid. Üldiselt peetakse kõige paremaks abinõuks rist. Rist arvatakse igat kurja vaimu eemale hirmutavat. Rist tehakse sellepärast igalepoole, kust arvatakse sisse pääsevat kurje vaime, näiteks ustele,

  1. XX laul 1030–1036.
35