jumalateenistus esimese püha kella 4—5 peale, teisal koidu ajale, umbes samale ajale, mil katoliku usu mais teist jõuluteenistust peetud. Niisugune varane jumalateenistus on viisiks eriti Soomes ja Rootsis, ka Ingeri soome kogudustes, kus jõuluõhtul ei peeta jumalateenistust. Teisal jälle eelistati jõuluõhtut ja peetakse seepärast teenistust jõuluõhtul, mõnes kohas koguni aegsasti, juba hämariku tulekul, teises natuke hiljemini. Minu lapsepõlves ei peetud mu kodukihelkonnas jõuluõhtul ega esimese püha hommikul jumalateenistust; natuke hiljemini sai õhtune jumalateenistus ometi kombeks.
Endiste katoliku usu aegsete kesköiste jõulujumalateenistuste mälestus kestis Eesti rahva seas edasi. Kuna vähem Eestis, enam muidugi läänes valitses usk, et surnud jõulus kodu käivad, tekkis arvamine, et vanasti surnud jõuluöösi käinud kirikus ja nüüdki veel käivad. Mõned isikud arvavad meiegi ajal vahel jõuluöösi olevat näinud valgustatud kirikuaknaid. Valgustatud aknaid võib aga muulgi ajal näha kui just jõulus. Kui kiriku lähedal mingisuguse maja aknad valgustatud ja see valgustus paistab kirikuakendele, tekib mõnelgi puhul eriliselt vaatekohalt mulje, nagu oleks kirik valgustatud, kuna ta seda tõepoolest ei ole. Kuulujutt, et jõulus südaöösi surnud käivad valgustatud kirikus, aitab omapoolt toetada ettekujutust, nii et mõnigi usub oma silmaga näinud olevat öösist kirikuvalgustust.
