Taevaalune keeb võludest. Võlud istuvad ahjuluudade, roopide, lõugutite ja muude sarnaste selga ja kihutavad tuhat tulist Loksberile ehk Maksamerele, Pillisohu ja Kõrve metsa[1]. Loksberi vastab sakslaste Blocksbergile, millest nimi tuletatud, ja Maksameri tähendab vanade saksa laulude järgi Jäämerd. Võlud võivad mõne silmapilguga sõita Eestist Lapimaale. Peale loksberisõitjate ja maksamereliste vehivad taeva all veel virmalisteks käijad, kuid neist ei väideta, et nad alati jõuluööl taeva alla ilmuvad. Võludest väidetakse veel, et nad teel olles tuld välja hingavad ja laulavad: „Üle soode, üle rabade, üle metsade, üle merede[2].
Imede hulka kuulub ka see jõuluöine nähtus, et maa alt ja veest kuuldakse orelimängu, laulu ja kelladehelinat. Mõni kirik on maa alla vajunud kõigi kirikulistega; maa all peavad nad jõuluööl jumalateenistust edasi — sealt kuuldakse orelimängu ja koguduse laulu. Sõja ajal on mõnigi kirikukell peidetud allikasse, jõkke või järve; seal täidab kell nagu tornis oma ülesannet, oma heliga jõulu meelde tuletades. Allmaailm ja pealmaailm annavad jõuluööl teineteisele niisama kätt kui pealmaailm ja laotus[3].
Jõuluööl muutub vesi kaevudes, allikates, ojades, jõgedes viinaks; sellest muutusest kolmekuningapäeva kommete all pikemalt.
Kristlikud jõulud ei ole kuigi palju motiive andnud legendide moodustamisele Eestis, rohkem juba ebausule.
Huvitav on teade Jeesuse sündimise kohta: päike jäänud Jeesuse sündimise ajal seisma, arvates, et nüüd, kus uus valgus ilmunud, tal enam ei ole luba edasi minna. Targad Hommikumaalt aga ütelnud päikesele: sina mine oma teed edasi, sa oled maailma valgus; see, kes sündinud, on eluvalgus! Päike hakanudki oma endist teed käima[4].
Uuest ajast näikse põlvnevat teine legend. Venelased kuulnud Jeesuse sündimisest ja läinud kingitisi viima. Jäänud aga Jeesuselt „na tšai“ ootama. Sellega viibinud nad tagasitulekuks
- ↑ Eisen, EM I 33.
- ↑ Holzmayer, Os II 62.
- ↑ E. Kirjandus 1931, nr. 8.
- ↑ Varemalt kord ei mäleta kust lugenud.
