Niisugune kivile jooks ja laul loodeti tegevat pastlad tugevaks ja vastupidavaks[1].
Mõnes kohas Võrumaal pesti jõululaupäeval pesu, et linad hästi pikad kasvaksid[2].
Jõululaupäeval lõpetati töö aegsasti, paljudes kohtades poole päeva ajal, Väike-Maarjas kella 12 ajal[3], Ristil lõuna kella 1 ajal[4], Hallistes, Abjas kella 3 ajal[5], Märjamaal aga kella 6 ajal[6]. Kella 6 ajal oli õues igatahes raske tööd teha.
Ülepea jäeti jõululaupäeval tegemata kõik tööd, mis jõuludega kuidagi ühenduses ei seisnud.
Pärnu pool tehti lastele jõulude saabumine teatavaks Kristuse tulemise pühaga. Neli nädalat Kristuse tulemise aega pidasid vanemad suures aus: loeti sagedasti Kristuse tulemise laule ja pühapäeviti jutlust. Lapsed pidid sel ajal eriti sõnakuulelikud olema, suuremad lapsed lugema ja laule pähe õppima. Laste tähtsamaks tööks arvati enne jõulu toa valgustamist: põlevat pirdu ahjulõukas pidi sagedasti „nuuskama“, s. o. põlenud sütt maha murdma ja otsalõpnud pirde uute vastu vahetama. Enne tulemis-aega hoolitses valguse eest vahel ätt või memm; nüüd võisid nad paremini valmistuda kalli aja vastu. Kui lapsed muutusid hooletuks, juhiti nende tähelepanu kukkedele ja kanadele, kes kalli aja pärast enam rõõmustuvad ja kõõrutavad ning Taevaisale tänu avaldavad, kes Jeesuslapse kinkinud; nii peavad, öeldi, lapsed nüüd sõnakuulmisega Jeesuslast rõõmustama.
Lastele öeldi, et jõulud tulevad valge hobusega. Lapsed käisid tihti õues valge hobusega möödasõitjat vaatamas, lootes, et see ehk toob juba jõulud. Juhtus tütarlaps möödasõitvat valget hobust nägema, pani ta käe juustele, et juuksed pikaks kasvaksid[7].
Jõuluks esitatakse lastele tihti küsimus: kas mõistad lugeda? L.-Nigulas viiakse lapsed jõululaupäeval sauna, kus pahad saavad vitsu[8]. Laisad lapsed kartsid vanasti jõulu tulekut. Vallatuid ja lugema õppida mittetahtvaid lapsi ähvardati
