Mustjalas käisid toomapäeval „jõulutoomad“, kes meelde tuletasid, et kolme päeva pärast on jõulud. Neid külalisi kostitati õllega[1].
Toomapäev võib täie õigusega kanda musta Tooma, tahma-Tooma nime, sest sel päeval algab majades suur puhastamine, pühkimine, koristamine, küürimine. Kõik tolm, tahm, pühkmed koristatakse majast välja, isegi kerist puistatakse; kividelt puhastatakse tahm küljest ja katkiste kivide asemele pannakse uued. Pestakse ka pesu, küüritakse laudu, lühidalt — püütakse maja jõuluks täiesti seada korda. Magadiskotid viiakse õue, niisama magadisriided, kus neid tuulutatakse ja kus kottidesse uusi õlgi või heinu pannakse.
Toomapäeval pestud pesu saab hästi valgeks[2], kuna tooma- ja kolmekuningapäeva vahelise pesu külge pühib Toomas käed. Kõige niisuguse puhastuse pärast on tekkinud kõnekäänd, et toomapäeval „aetakse must Toomas välja“. On maja puhastatud ja koristatud, võib jõul oma valgusega sisse tulla.
Tartumaal kujutati vanasti musta Toomast isikuna. Võnnu kihelkonnas valmistati niisama Tooma kuju kui muil juhustel metsiku ehk hernehirmutise kuju. Tooma jaoks võeti vana ahjuluud, vana ree peris ja tahmunud, tolmunud kaltsukott. Ahjuluuast sai Tooma pea ja selgroog, kaltsukotist Tooma keha. Keha köideti ree perisega pealt kinni ja Toomas oligi valmis. Toomapäeval maeti Toomas maha. Haud oli varem valmis kaevatud. Toomapäeval võeti kratimoeline Toomas, kanti haua äärele, visati hauda, pillati mulda peale. Kardeti, et kui Toomast hoolsalt ei maeta, Toomas hauast välja poeb ja majad tahma, tolmu ja mustusse uputab. Aga kui mingisugune loom või inimene läks üle Tooma haua, pääses Toomas hauast välja tuppa edasi pidama tahma- ja tolmuvalitsust[3].
Harglas kõneldakse Tooma kolmest mustast tütrest. Üks neist saab mehele toomapäeval, teine kolmekuningapäeval, kolmas tinnusepäeval. Mustade tütarde mehelesaamise järele valgeneb aeg[4].
Noarootslased peavad toomapäeval „väikest jõulu“.
