Leo Suur mõistab hukka nende seletuse, kes päeva tähtsust ei taha seletada Kristuse sündimisega, vaid päikese tõusuga.
Lähtudes seisukohast, et Kristus on eluvalgus ja elupäike, tähtsam taevapäikesest, ja arvesse võttes, et ei tunta õiget Jeesuse sünnipäeva, ei leidnud kristlik kirik takistusi ühte sulatada päikese sünnipäeva ja Jeesuse sünnipäeva, s. o. Jeesuse sünnipäeva pühitseda 25. detsembril. Igatahes on päikese sünnipäeva pühitsemine palju vanem kui Jeesuse sünnipäeva pühitsemine. Kuna päikese sünnipäeva pidulikult pühitseti ja päikese ja Jeesuse sünnipäev ühte sulatati, omandas viimanegi sünnipäev pidulikkuse ilme. Põhjamail ei ole idamaa päikese sünnipäev iialgi avaldanud otsest mõju, ehk küll mõne korra on katsutud jõulu teha valguse uuestisünni pühaks[1]. Ainult selles mõttes võiks päike tulla küsimusse, et pärast talvist pööripäeva ollakse teadlikud valguse kasvamises, kuigi päikese võimus esiotsa ei torka palju silma. Kirik seletab, et samuti kui pärastpööripäevane päike, ei avalda jõululaps Jeesus alguses veel erilist võimu, aga hiljemini saab ta ometi eluvalguseks, andes nagu päike suvel loodusele elu ja edu. Kuidas ka päikeselt seletust otsitakse, jääb ometi kindlaks, et põhjamaal paganlik jõul omapoolt Jeesuse sünnipäevale vajutanud nagu pitseri peale.
Vanadel roomlastel oli meie laiemas mõttes võetud jõulu ajal kaks püha, saturnaaliad 17. detsembril ja kalendäd 1. jaanuaril. Mõlemad pühad oma kommetega jätsid enam-vähem jälgi kristlikkude jõulude kommetesse, olgugi et iga rahva seas jõulukombed oma viisi arenesid ja põhjamail paganlikud endised pühade kombed sulasid ühte kristlikkude kommetega.
Saturnaaliaid peeti Saturnuse auks, kellelt loodeti kuldsete aegade tagasitulekut.
Saturnaaliad määras keiser Augustus kolme päeva pikkuseks, Caligula suurendas nende pikkust veel paari päeva võrra. Saturnaaliad tuletavad meelde meie jõulu. Söödi, joodi, lõbutseti, mängiti mänge, saadeti üksteisele kingitisi. Vahe orjade ja vabade vahel kadus, orjad said nautida rohket vabadust. Ori kandis peremehe rõivaid ja vaba mehe märki — kübarat.
- ↑ Nilsson, ÅFF 132 jj.
