jõulutoitu[1]. Koerus, Viljandis, Tarvastus öeldakse osavõtjate kohta ainult, et „siis ei kao lusikad“. Mõistatiste mõistatamine sündigu 3 päeva enne jõulu[2]. Tarvastus lubatakse ometi ka tähnilisi tallekesi[3], justkui oleksid need kõige kasulikumad, niisama kui Urvastes „kirjud vasikad“[4]. Kanepis ja Vastseliinas tõotatakse aga palju paremat palka, esimeses nimelt „palju tallekesi ja vasikaid“[5], teises „palju noori elajaid“[6]. Paljude tallekeste ja vasikate pärast maksab juba vaeva näha mõistatamisega, kuna lusikate mittekadumine ja tähniliste tallede sündimine osavõtjatesse avaldab vähem mõju.
Jõulupühadelgi kulutati vanasti aega mõistatistele. Enam aega nõudsid ometi mitmesugused jõulumängud, nagu kingsepa silmapistmine, patsilöömine, jõuluhani, jõulukurg, jõulusikk jne.
Mõistatiste mõista andmise vähenemist seletatakse Ristil järgmise juhtumisega. Kord istunud pererahvas jõuluöösi laua ümber ja andnud üksteisele mõista mõistatisi. Korraga pistetud leitseaugust tuppa verine käsi ja hääl ütelnud: „Mõista, mõista, mis see on?“ Sellest ajast peale hakatud jõuluõhtul enam jumalasõna tarvitama kui mõistatisi mõistatama[7].
Mõnes kohas viideti jõuluõhtul muinasjuttude vestmisega aega[8].
Imelik „raamatuohverdamise“ komme oli vanasti Pöides viisiks. Kirikuukse suhu meeste poole külge viidi määratusse kiviriista jõulu- ja vanaaasta õhtul vanu kodus mitte enam tarvitatavaid raamatuid. Seal puhkasid nad tolmu käes aastast aastasse[9]. Vist keskaegne ristimisnõu muutus nagu mingisuguseks raamatukoguks-muuseumiks. Võiks oletada, et keegi õpetaja ehk vanade raamatute lõhkumist talumajades nähes käsu andnud, kõik vanad raamatud toodagu kiriku juurde, kus neile ristimisriist sai nagu tõnnivakaks.
- ↑ E V 32.
- ↑ ERA II, 163; E 14003.
- ↑ H II 66, 690 (337).
- ↑ H III 11, 354 (26).
- ↑ H I 9, 537 (52).
- ↑ H II 60, 557 < Setumaa.
- ↑ E 1130 (5).
- ↑ E 68707.
- ↑ E 75153.
