Räpinas visati lund üle hoonete katuse, lootes, et tulikahju jääb siis tulemata[1].
Jõuluöösi jumalateenistuse ajal kõigi küünalde põledes hiiliti Laatres kiriku juurde, käidi kolm korda ümber kiriku ja mindi siis koju. Kottu võeti kolm muna ja viidi kellegi nägemata naabritalu õue. Seal veeretati neid seni, kuni nad hakkasid veerema. Ühtlasi loeti nõiasõnu (missuguseid, ei teata enam). Juhtus sel puhul mõni inimene või loom tulema, kaotas nõidus mõju. Mõne aja pärast hakkasid kõik munad naabrilt nõiduja juurde veerema[2].
Reigis läks majaisa jõululaupäeva õhtul toast välja, krabistas pussiga akende ja ukse kohal, tuli sisse, krabistas akende ja kerise ukse kohal. Pärast lõi ta pussi laua kõrval oleva pingi kohal seina, kuhu see kolmekuningapäevani jäi[3]. Selle kombe tähendust ei tunne üleskirjutaja. Niisama ei teata, miks Mõisakülas jõuluõhtul rehealuse jalgvärava posti mööda sula searasva alla kallati[4]. Kõigiti loodeti vist niisugustest taigadest majanduse edenemist.
Edaspidist õnne loodetakse jõululaupäeva õhtul enesele kindlustada Saaremaal järgmise tembuga: võetakse puukauss, täidetakse veega ja pannakse hõbe- või kuldraha vette. Kes selle esimese korra (suuga) kohe välja toob, seda ootab suur õnn[5].
Jõuluöösi käiakse Helmes tähti vaatamas. Tähe mahalangemise ajal avaldatud soovid loodetakse täide minevat[6]. Kes aga esimese püha hommikul kõige esmalt väljas käib, see arvatakse Helmes uusaastal õnnega kokku puutuvat[7].
Jõulu eelmiste päevade õhtud olid suurel mõõdul määratud mõistatiste mõistatamisele. Sellest võtsid osa noored ja vanad, eriti aga noored. Mõistatiste mõistatamisest loodeti palju kasu. Tartus lubatakse mõistatajale „head jõulud“, tähendab vist niipalju: ei juhtu mingit äpardust, saab head
