Lehekülg:Eisen, Meie jõulud.djvu/137

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

ratakse liulaskmine just teisele pühale. Pärast loomade söötmist enne päeva tõusu tuleb suure reega või saaniga mäele minna ja mäelt alla sõita. Saaniga sõidu jaoks on olemas laul:

Liugle, laugle,
viige regi mäele;
liugle, laugle,
saatke saan kaldaale,
liugle, laugle![1].

Karulas lasevad lapsed uusaasta päevalgi kelkudega liugu mäest alla, ikka selle otstarbega, et pikk, ilus lina kasvaks[2].

Liulaskel lauldakse:

Papi lina pajuvitsust,
köstri lina küüvitsust[3].

Mõnes kohas põletati jõulus linu, et hea linaaasta tuleks[4].

Kui Muhus pereema jõuluhommikul aidast tuppa tuli, tõi ta peotäie teri aidast kaasa ja viskas need põrandale. Terade põrandale viskamine tähendab, et viljast puudust ei pea tulema[5].

Lüganusel läks taluperemees esimese püha hommikul lumistele põldudele, mõõtis sammudega oma põldu ja siis võõrast põldu, ühtlasi nõiasõnu pomisedes. Sedaviisi loodeti saagi rohkenemist[6]. Nõiasõnade sisu ei ole teada.

Jõuluöösi kasutatakse ahjuluuda või roopi, et sellega üle võõraste põldude ratsutada ja viimaks omal põllul seisatada: sellest oodatakse head lõikust[7].

Tapa pool pöördi jõululaupäeva õhtupoolel kõik sõidu- ja veoriistad ühtepidi, nii et kõik aisad ühes sihis seisid[8].

Lihula pool ei antud esimesel pühal majast mitte küüneväärtki välja, kartes maja õnne välja minevat. Iseäranis siis, kui mõni loom sündis, hoiduti majast midagi välja andmast,

  1. E 67697.
  2. E 67651.
  3. E 68348.
  4. E 67976.
  5. E 65259 (6).
  6. E 67740.
  7. E 8° V 2.
  8. E 67868.
137