ratakse liulaskmine just teisele pühale. Pärast loomade söötmist enne päeva tõusu tuleb suure reega või saaniga mäele minna ja mäelt alla sõita. Saaniga sõidu jaoks on olemas laul:
Liugle, laugle,
viige regi mäele;
liugle, laugle,
saatke saan kaldaale,
liugle, laugle![1].
Karulas lasevad lapsed uusaasta päevalgi kelkudega liugu mäest alla, ikka selle otstarbega, et pikk, ilus lina kasvaks[2].
Liulaskel lauldakse:
Papi lina pajuvitsust,
köstri lina küüvitsust[3].
Mõnes kohas põletati jõulus linu, et hea linaaasta tuleks[4].
Kui Muhus pereema jõuluhommikul aidast tuppa tuli, tõi ta peotäie teri aidast kaasa ja viskas need põrandale. Terade põrandale viskamine tähendab, et viljast puudust ei pea tulema[5].
Lüganusel läks taluperemees esimese püha hommikul lumistele põldudele, mõõtis sammudega oma põldu ja siis võõrast põldu, ühtlasi nõiasõnu pomisedes. Sedaviisi loodeti saagi rohkenemist[6]. Nõiasõnade sisu ei ole teada.
Jõuluöösi kasutatakse ahjuluuda või roopi, et sellega üle võõraste põldude ratsutada ja viimaks omal põllul seisatada: sellest oodatakse head lõikust[7].
Tapa pool pöördi jõululaupäeva õhtupoolel kõik sõidu- ja veoriistad ühtepidi, nii et kõik aisad ühes sihis seisid[8].
Lihula pool ei antud esimesel pühal majast mitte küüneväärtki välja, kartes maja õnne välja minevat. Iseäranis siis, kui mõni loom sündis, hoiduti majast midagi välja andmast,
