Riided, jalatsid, juuksed.
Harva leidub Eestis teateid kõige halvemate riiete kandmisest ennejõulusel ajal[1]. Audrus pidi iga hea laps jõulu eel vanu riideid kandma, et pühade ajal tuliuut särki ja uusi pükse saada[2]. Mujal Pärnumaal andis pereema 2 nädalat enne jõulu lastele kõige vanemad lapitud särgid, et siis jõulus uutele aset anda[3]. Rohkem teateid halbade riiete kohta on Rootsist. Rootsis söödud siis ka kõige halvemat toitu[4]. Et Eestis enne jõulu oleks söödud kõige halvemat toitu, selle kohta ei ole mulle silma puutunud andmeid. Orjuseajal pidi ju üldiselt halva toiduga lepitama: igapäevaseks toiduks olid aganane leib, silgud, sool, piim; talvel puudus sagedasti piimgi lehmade mittelüpsmise tõttu. Sellest halvemale toidule võiks vaevalt üle minna, olgu siis vangitoidule — veele ja leivale.
Räbalate kandmist ja halva toidu söömist põhjendatakse Rootsis rooma kiriku nõuetega. Nimetatud kirik määras enne jõulu mõnenädalase valju paastu. Selle paastu pärast toideti end siis väga lihtsalt ja käidi halvus riietes. Eestis ei võinud toitude piiramine avaldada sügavamat mõju rahva toitmisse, ennem aga keeld kanda häid riideid; kuid see keeld on 4 sajandi jooksul ununud.
Jõulus sellevastu kaotasid paastu keelud maksvuse; lauale kanti kõige paremaid roogi ja riietuti uute riietega.
Kus võimalik, laskis pereisa pererahvale jõuluks uusi riideid õmmelda, kuid ometi mitte kõikjal. Küll aga ootasid kõik jõuluks uusi jalatseid, nimelt pastlaid. Karksis valmistati neid igaühele valgest poolpargitud loomanahast, mujal tavalisesti parkimata nahast[5]. Lastele pandi Pärnu pool jalga uued valged villased sukad ja valged karvased pastlad, millel tärkmete kohalt karv maha aetud. Uued sukad pidid lambavilla kasvu „õnnistama“; pastlale jäeti karv peale, et suvel veistele hästi paks karv kasvaks, millest söödikud ei saaks läbi hammustada; pastla pikad paelad pidid tooma „lahedad linad“[6]. — Varblas loodeti, et
