leiba, viinapudelid ja klaasid. Igaüks võis soovi järgi sealt võtta. Oletati, et niisugune teguviis viljasaaki edendab[1]. Hilisemal ajal arvati, et laua ääres loetud jumalasõnast õnnistust lähtub laua alla asetatud ainetele.
Riistade laua alla panemist ja põrandalt sinna kukkunud asja ülesvõtmise keeldu tuntakse Skandinaaviaski[2]. Seal vaadatakse kaerte, õlle, viina jne. laua alla panemisele nagu ohvrile. Laua all arvatakse jõuluõhtul viibivat mingisugune vaim, kas maaaluste hulgast või muu, seda ei ole tänini määratud päris kindlaks. Rootsi Wärendis nimetatakse niisugust vaimu laua all „gloson’iks“; ta asub selle juurde, kes talle lõikuseajal ei ole ohverdanud[3]. Seda laua all asuvat vaimu ei tohitud eksitada, — muidu oleks ta karistanud õnnistamise asemel. Talle ohvrit andes ja terariistu, aga isegi ahjuluuda ja -labidat ta juurde laua alla pannes loodeti, et ta ohvri pärast õnnistab niihästi viljasaaki kui ka üldse peatoidust. Külasse antud asjugi toodi jõuluks koju, lootes, et niisugune kojutoomine edendab kokkuhoidu ja vara kasvamist; vist peab majavaim selleks omagi poolt kaasa mõjuma[4]. Jõululaud kujuneb nagu mingisuguseks altariks, kus ohverdatakse jõuluõnnistust toovatele vaimudele. Muidugi mõista ei tohitud kogemata vaimude riiki langenud leivapalukest ega muud toitu jõuluõhtul enam üles tõsta; niisugune tegu tähendaks nagu vaimult käest ära kiskuda talle osaks saanud ohvrit. Aja jooksul ununes muidugi rahva seas ohvri mõte; meie päevil ei teata sellest enam midagi, tehakse ainult vana harjunud viisi järgi, ilma et tuntaks selle teo põhjust. Jõululaua ääres joodi muiste muidugi kahja ja ohverdati seda laua all, lees või toanurgas viibivatele vaimudelegi. Meie ajal sunnib harjunud viis majaelanikke asju vähemalt tuppa tooma, oletades, et ükskõik, kuhu just pannakse; peaasi, et nad väljast sisse toodud, kus nad muidu võiksid sattuda vaenlikkudele vägedele kasutamiseks nende huvides.
