Muistsete eestlaste kodanlised jõulud ületasid kaugelt kirikujõulude pikkuse.
Hiiumaal ei lepita kuuaegsete jõuludega, vaid nende kestust pikendatakse umbes kolmeks kuuks, nagu sellekohane Käinast üleskirjutatud salm määrab[1]:
Andrus aus-mees annab Jõulud,
Toomas toores[2] mees toob Jõulud,
Peeter pitk mees peab Jõulud.
Andruse päini antaks Jõulud,
Tooma päini toodaks Jõulud,
Peetri päini peedaks Jõulud,
Vastla päini viidaks Jõulud.
Jõulude algus seega andresepäeval ja lõpp vastlapäeval. Saaremaal peeti jõulu viimseks pühaks küünlapäeva; aega küünlapäevani kutsuti pühade vaheks[3]. Jõulu mõiste sulab siin ühte umbes talvise aja mõistega. Muidugi kõneldakse igapäevases elus jõulukuust. Ühel ega teisel juhtumil ei väljendata pühade nii pikka kestust ega pühitsemist.
Jõulust peale arvasid esivanemad nii aega:
Kuus kukke = küünlapäevani, mil kukele enam süüa ei antud.
Seitse sikku = maarjapäevani, mil siga ennast ise pidi toitma.
Kaheksa karjalasku, mil kari metsa lasti.
Kümme kündi, mil künd pidi algama.
Teisal lisatakse veel juurde: üksteist jürini.
Meie kirikki pühitseb jõulu eelaega. Kirikukellad teretavad jõulusid juba kas novembri lõpul või esimestel detsembri päevadel esimese advendiga, Kristuse tulemise pühaga, millele järgneb veel kolm, mis kõik ette valmistavad jõulude vastu. Seega kestavad kiriklikud jõuludki kogu-ulatuses enam kui kuu aega.
Esimesel kristluse ajal pühitseti jõulupühadena kogu nädal, hiljemini lühendati püha neljaks päevaks. Rootsi kuningas arvas jõulu kolmanda ja neljanda päeva pühitsemist asjatuks, määrates 4. oktoobril 1772 pühitsemiseks ainult kaks
