2) kroonid horisontaalse ratta või ristikujulise põhjaga, millest alla ripnevad nöörid, otsas õlgtärnid; 3) kartulisse ümberringi kiirtetaoliselt torgatud rukkikõrred, ilustatud värvilise paberiga; viimast tüüpi nimetatakse „krässiks“.
Suures enamuses on need kroonid valmistatud õlekõrtest. Kõige rohkem tarvitatakse neid kroone Saare-, Lääne- ja Harjumaal, mujal koguni vähe.
Peale jõuluaja tarvitati neid kroone palju pulma puhul, ka mingisuguse peo ajal.
Nagu jõuluõlgi seatakse neid kroonegi ühendusse viljakasvuga. Hammarstedt arvab, et need arenenud esimesest või viimsest viljavihust, millega mõjutati viljakasvu, sigivust ja jõukust ühelt poolt ja mis oma maagilise jõuga kaitses kõige kurja eest, eriti neil öödel, mil vaimud rändasid[1].
Jõulukroon on meile tulnud tingimata rootslastelt. Selle poole tähistab juba see asjaolu, et jõulukroon esineb kõige rohkem neis kohtades, kus kas enne rootslasi naabruses asunud või veel nüüd asub. Rootsis aga on need kroonid väga levinud; peale selle tuntakse neid veel meie muude naabrite juures, isegi Venes, Poolas, Tšehhoslovakkias ja Saksas. Soomes kannavad need kroonid nime himmeli = taevas.
Vormsis tehti jõulukroone juba aegsasti enne jõulu; kaks neid pandi lauale ja mõned suuremad lae alla, kuhu nad jäid kogu pühadeajaks[2].
Sangastes kinnitati lakke kartul nööriga. Kartulisse pisteti pikad õlekõrred ja nende juurde riputati paberilipakaid. Need heljusid lae all ning valmistasid lastele rõõmu, esinedes seega jõulukroonina[3].
Peale jõulukrooni ja kolmeharuliste lühtrite tunti vähe jõulukaunistisi talumajades. Pilistverest on ometi teateid kirja pandud, et jõuluks „purjeriidega“ kaeti tahmane lagi. Purjeriie võis ainult harukorral tulla küsimusse; vist võttis perenaine katteks saadaval oleva linase või takuse kanga. Veel kaeti Pilistveres mõnes kohas seinugi samasuguse riidega, teisal aga löödi männipirdu tahmaste seinte peiteks[4]. Pirdudega seinte katmine nõudis muidugi rohkesti tööd ja vaeva. Umbes
