Üldisi jõulukombeid.
Kui mitte natuke varemini, siis jõululaupäeval ikka pühitakse ja puhastatakse siseruume ja väljas õuegi. Kohati köetakse ahju kadakatega või suitsutatakse tuba kadakaokstega, et majja tükkinud kurjad vaimud põgeneksid. Tavalisesti ei võtnud naisvägi vanasti vaevaks küürida tahmaseid seinu ja tahmast lage; hea, kui enne jõulu keris „ära puistati“. Haljalast teatatakse ometi, et jõululaupäeval pestud kõik maja puuriistad, ka lakka seisma pandud, nagu näiteks suvised piimapütid; niisama viiakse tubased majariistad, isegi voodid õue küürimisele[1]. Väike-Maarjas saavad selle osalisteks isegi leivalabidad ja ahjuluuad, „sest muidu kuri vaim sõitvat nendega soo peale“. Kõik selline töö peab juba enne valget lõppema[2]. Mõnes kohas lubjati enne jõulu tuba kuni parteni või löödi seinale mitu rida pirde või laaste[3]. Küürimisel alati lusikatega ja kaelkookudega ja lõpetati loomatoidutoobritega. Helmes pandi seinte äärde seinte katteks pikaksvenitatud õlekood, n. n. sütsid püsti[4].
Kuna meie päevil jõulus ehib maja jõulupuu, tegi seda varemal ajal jõulukroon või näärikroon, nagu seda ka nimetatakse. Jõulupuu kõrval esineb meiegi päevil veel jõulukroon, mis omast kohast meelde tuletab kroonlühtrit. H. Kurrik, kes põhjalikumalt jõulukrooni uurinud[5] ja kelle uurimuse järgi siin käin, eraldab kolme peatüüpi niisuguseid kroone: 1) roost või putkelülidest tehtud oktaeedrisarnased kroonid;
