Nüüd pannakse supile suhkrut sisse, vanasti „peergele“ suhkrut ei lisatud[1]. Ei valmistata aga mitte ainult Harju-Jaanis õlleleent, vaid seda kommet tuntakse kaugemalgi. Nii teatatakse Lüganuselt, et esimese püha „magustoiduks“ keedeti õlut saia või sepikupudiga[2]. Sangastes nimetati piimaga keedetud ja munaga segatud õlut peestüseks[3].
Olgu veel nimetatud A. Kuldsaar’e poolt üleskirjutatud Kudjapää surnuaiavahi komme jõululaupäeva õhtul surnute jaoks täita küna veega. Rahvateadete järgi ei saanud surnuaiavaht öösi rahu, kui õhtul jätnud küna täitmata; surnud kolistanud ja müranud kangesti seina taga[4]. Surnud olid söönud jõululaualt rooga; neid hakkas janu piinama. Küll pakkus õllekann neile laual märjukest, aga vist tundsid mõned, näiteks lapsed, himu vee järgi, soovides sellega keelt karastada. Et vett laual puudus, otsiti seda teisalt. Mujalt kui Saaremaalt ei ole mulle silma puutunud surnute jootmist veega. Küll aga nõuavad laplased, jõululaupäeva õhtul täidetagu anumad veega vaimude jaoks, — vastasel korral ähvardab majapidamist õnnetus[5]. Ingeriski pandi mõnes kohas vaimudele veeanum jõuluküünla kõrvale lauale[6].
Valgamaal väidetakse, et seal vanasti ei tuntud õlut. Viimast näikse seal mingisugune kali olevat asendanud. Jõulujooki valmistatud seal leivast või jahudest[7]. Kavastus, vist Tartu-Maarjas, pandi jõuluõhtul kalja ahju; kui kali keema hakkas, lisandati sellele suhkrut (varemini vist mett) ja saadi sedaviisi jõulujook „peesitus“[8].
Helmes joodud vanemal ajal jõulus kohvigi. Kohv valmistatud järgmist viisi: Kohvijahu riputatud patta, keedetud ja valatud siis vedelik pealt ära. Kohvipaksule valatud piima juurde ja söödud[9]. See vanem aeg ulatub vist vaevalt kaugemale kui möödunud sajandi algupooleni.
- ↑ ERM 24, 78.
- ↑ E 64540 (9).
- ↑ E 68615.
- ↑ E 64376; E 64382.
- ↑ Qvigstad, Lappiske eventyr og sagn IV 445.
- ↑ Varonen, Vp 175.
- ↑ E 67671.
- ↑ E 75064.
- ↑ E 67684.
