kust pärast välja lasti, mille järele kaks tundi pidi seisma — ja siis oligi valmis[1].“ Pöides tehti õllevee jaoks umbes kümme raudkivi tuliseks. Lauldigi selle kohta: humalad ja kümme kivi, kadakas veel kamba otsa[2].
Linnaseid jahvatati veskil. Ahjupõrandale pandi Põltsamaal aganaid, nende peale osa veskil jahvatatud linnaseid, teine osa linnaseid aga toobrisse, keev vesi peale; ahjust võeti kuumad kivid, heideti toobrisse, riputati rukkijahu peale. „Ahjust pandi leivad väljalaskmisriista(!), kus enne olid õled all. Siis pandi ka toobrist meski peale. Pajas keedeti kadakatevett, mida peale pandi[3].“
„Jahuks jahvatatud linnased küpsetati varemal ajal Haljalas enne tõrde panemist panni peal veega läbiniisutatult elamu ja sauna ahjus. Tõrde, mille põhja asetatud risti ja põigiti kooritud kadakakepid, kadakaoksad ning humalatega segatud õled, kallati pannidel küpsetatud linnasepuder. Valati keeva vett peale ja kaeti tõrs riidega pealt kinni. Lasti teatud aeg liguda ning kurnati siis naga kaudu tõrre põhjast vedelikku välja, keeva vett aeg-ajalt tõrde lisades. Vedelik pandi lahtistesse tõrtesse jahtuma. Seda vedelikku nimetati „virre“. Paraja temperatuurini jahtunud virdele lisati teatud jagu pärmi sekka ning jäeti tõrtesse käärima. Pärmi saadi [koht nimetatud] või oli eelmisest õlleteost takkude sees kodus alal hoitud; takud või linad oli tõrre põhja langenud pärmivedelikku kastetud ja siis kuivada lastud. Kui need kuivad linad järgmine kord õlletõrde pandi, siis hakkas õlut käärima. Teatud aja tõrtes käärinud, oli vedelik valge vahukorraga kaetud ning häälitses salapärase kihinaga. Vedelik kurnati tõrtest vaati ja ankrutesse. Pühadeõlut oli valmis. See õlut polnud mitte mingisugune mõru vesi, nagu seda õllevabrikud valmistavad, vaid oli magus, toitev jook. Õllekurnamistõrs muutus pärast pühi kaljatõrreks ning kestis sellena kuni järgmise õlletegemiseni, lihavõtteni. Igal laupäeval võeti osa linnaseputru (= kaljaraba) tõrrest välja ja lisati uut putru juurde; raba anti sigadele. Vett tõrde lisati juurde tarviduse järgi, s. o. niipalju, kui alt nagast iga päev joogitarvituseks vedelat välja lastud. See jook oli hapu maitsega ja täitis talvel osalt piima aset[4].“
