Lehekülg:Eesti vanasõnad, Eisen, 1929.djvu/84

Selle lehekülje õigsus on tõendamata.

Kes kannatab, see kaua elab.
Kes piskuga ei mõista elada, ei saa paljuga
läbi.
Kes kooleb, koju läheb; kes elab, ette puu teeb.
See on teatud, mis elatud.
Teine elab kivikangru otsas, teine ei ela viljasalveski.
Varjus jahedam elada.
Küllap elu õpetab.
Elu hullem kui põrgus.
Kes hästi tahab surra, peab hästi elama.
Kui karjane karjas, teoline teol, võib ikka elada.
Seni põlv põlvekene, kui suul sulgejada ega
keelel köitjada.
Usin läheb hukka, köie läheb kärna, iluke (illuke?)
elab ikka ilusasti edasi.
Isa hirm kõigeks eaks.
Kestab isa eaks, poja põlveks ja tütrele veel tükiks
ajaks.
Hea põli ajab hukka.



Haigus.

Haige (vigane) laps emale kõige armsam.
Haigus on: surma käsk.
Haigus söödab ja joodab, aga ei lihuta.
Haigus toidab ise.
Ega haigus käi mööda puid, kagu käib mööda inimesi.
Ega tõbi nii ruttu lähe kui tuleb.
Kõik kurjad kositakse, kõik viletsad a tõbist
(tõvealust) ei vii keegi.
Suust läheb tõbi sisse.
Varna küljes teise valu, aia küljes teise haigus.
Mis tabab taud tühjast talust või surm saunanurgast.
Tõbi toidab, aga ei kosuta.
Tõbi tuleb hoostega, läheb härgega.
 


84