Lehekülg:Eesti vanasõnad, Eisen, 1929.djvu/79

Selle lehekülje õigsus on tõendamata.

Sool, leib teeb paled punaseks.
Vaevaga teenitud leib teeb paled punaseks.
Kui puudus käes, siis leib kõige parem roog.
Külaleib magusam kui oma.
Leib vaese sai.
Ette söödud leib on kibe.
Õhuke ostetud leib, väikene väljast saadud
Kui kõht täis, ei maitse leib.
Hakkaja (osav) kisub kivistki leiba välja. -
Leib: vanem kui meie.
Ei õle töid, ei ole leiba.
Ega sõda soola, leiba too.
Ennem olgu valge leib ja must hein, kui valge hein
ja must leib.
Ega leib ole võsast võetud ega ka oksist katkutud.
Kes karja ei kaitse, see leiba ei maitse.
Kui küüt kurdab, on leib otsas.
Küll leib saab sööja, sai sõtkuja.
Kosuta põldu, siis annab leiba.
Kelle leiba ma söön, selle laulu ma laulan.
Lahti lõigatud leib (viilukas) ei kasva enam -kokku.
Võõral laudil leib kõrges.
Parem -omad aganad «kui võõra selge-leib.
Parem kooruke huule käes: kui kakuke tuule käes.
Parem 9 sõrmega süüa ise leiba kui 10 sõrmega kroonukuube kanda.
Annaks sõbrale kooki, aga enesel ei ole leibagi.
Sepp sööb selget leiba, selgemat veel sepa naine.
Sool ja sabata silk on vaeslapse võileib.
Ühe surm, teise leib.
Ei ole suutäiel ega leivalaual olnud.
Pisut lapsi, palju leiba.
Seitsmest ahjust juba leiba söönud, kaheksas karask
veel katsumata.
Sepik sööb vana leiva ära.
Linna saia sarved paistavad silma.


79