Lehekülg:Eesti vanasõnad, Eisen, 1929.djvu/76

Selle lehekülje õigsus on tõendamata.

Viletsus.

Viletsat vitsal peksetakse, õnnis kasvab ise (õiget
suul õpetatakse).
Viletsal visa hing, õnnetu kaua elab.
Viletsus hüppab uksest, astub aknast ja poeb prao
vahelt sisse, kui augu leiab.
Viletsus lahkub vingudes.



Nälg, kehvus.

Nälg ajab hundi külasse.
Nälg ei jäta nuga tuppa.
Nälg kõhus, uhkus südames.
Nälg naerab noore naise, tühi kõht tüdruku.
Nälg on kõige parem kokk.
Nälg keedab magusa leeme.
Nälg paneb karu käppa imema.
Nälg roa soolab.
Näljane koer (täi, kirp) hammustab valusasti.
Näljane sööb jänestki.
Näljase näpud ei saa rasva tilkuma.
Ennem saab külla otsast kui nälja otsast.
Kel käed rüpes, sel nälg kõhus.
Nälg näitab, oht õpetab.
Ei maial ole osa ega näljasel leent.
Kel nälg, sel jalad.
Mis kits kitsele annab, kui isegi närib haavakoori.
Parem pikk ja peenike nälg kui jäme ja lühike
nälg.
Küll nälg õpetab sandi paluma.
Hobune küsib vähilt villu, vähil enesel ainult kaks
karva.
Tühi toob tüli majasse, nälg ajab lapsed vargile.
Tühja sõime ääres lähevad hobused tülli.
Tühi kott ei seisa püsti.


76