Lehekülg:Eesti vanasõnad, Eisen, 1929.djvu/53

Selle lehekülje õigsus on tõendamata.

Elab õnne ulu all ja magab Maarja kaenlas (= käsi
käib hästi).
Kel õnn, see elagu, kel tervis, see tehku tööd.
Kes vara üles tõuseb, leiab õnne.
Kõikumata õnnel ei ole köit tarvis.
Igaüks oma õnne sepp.
Truu sulane, õnnelik peremees; truu ümmardaja,
õnnelik perenaine.
Harva astub õnn talusse, sagedamini kahi külasse.
Ära põlga esimest õnne ära.
Õela õnn ei õitse, kurja kari ei sigi.
Kui üks kord läheb õnneks, tahad üheksa korda veel.



Õnnetus.

Õnnetu, kes vendade ori, vilets, kes õe palgaline.
Õnnetuse eest ei saa ära-joosta.
Õnnetus (eksitus) ei ei mööda kive ja kände, vaid
mööda inimesi.
Õnnetus õpetab.
Õnnetus ei sõida kell kaelas ega viletsus vile suus.
Ei viletsus (õnnetus) hüüa tulles, küll aga hüüab
minnes.
Kes kõverust külvab, viletsust lõikab.
Kui õnnetus hakkab tulema, tuleb ta uksest ja aknast
sisse.
Ühe õnnetus, teise õnn.



Unustamine.

Unustab hoidja, ei unusta püüdja.
Unusta uni, mäleta mälu, pea noormees meeles.
Unustad suu lahti, pääsuke lendab sisse.
Unustamine parem kui kättemaksmine
Unustatud asi langeb lausa vette.
Pea pahane unustab, jalad vaesed vastaku.


53