Lehekülg:Eesti vanasõnad, Eisen, 1929.djvu/32

Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


Igaühel oma armas.
Iga lind haub oma muna, kägu võtab teise oma.
Igaüks omaga, vaene sant kotiga.
Igas talus oma taar.
Oma ei jäta, võõrast ei võta.
Oma au, oma hais.
Omad jalad viivad, omad jalad toovad.
Oma eit eidekene, võõras eit raisk.
Oma ema vits ja võõrasema võileib on üks.
Oma kari, oma kaer.
Oma kiitus haiseb.
Oma kodu koeradki tunnevad.
Oma laps on lapsukene, võõras laps laastukene.
Oma leib toidab, oma ramm toetab.
Oma pesa kuldne pesa.
Oma põld, oma põrsas.
Oma silm on kuningas.
Oma suu on ikka lähem kui teise suu.
Oma tarvidus on kõige parem kubjas.
Oma taadi põlenud kooruke on parem kui võõra võileib.
Oma tehtud töö on meistri töö.
Omad vitsad kibedad vitsad.
Omad vitsad peksavad kõige valusamini.
Omaga saab inimene enesele vaenlasi.



Võõras.

Vöõrad mingu viisilla, talu jäägu tavalla.
Võõras toob, võõras viib, võõras toob kulunud kuue karva veerenud kasuka.
Võõrad teevad, võõrad viivad.
Võõra kiitus heliseb, oma kiitus haiseb.
Võõra leib valus süüa.
Võõral laudil leib kõrges.
Võõrad veised ei seisa karjas.


32