Lehekülg:Eesti vanasõnad, Eisen, 1929.djvu/24

Selle lehekülje õigsus on tõendamata.




Laps.

Hea laps hända vaja, — muidu läheb metsa hundiks.
Hea laps kasvab vitsata.
Hea laps, kes hästi tantsib, parem veel, kes paigal
seisab. Head last nähakse ukse taha, paha ei põlve ettegi.
Heal lapsel mõnda nime (palju nimesid).
Kes vaeslast lööb, selle käed lähevad lämpi.
Kes vaeslast varrule kutsub ehk puujalga pulma.
Kui laps kaevu langenud, tehakse rakked ümber.
Kui läst*karistad, siis ära pärast kahetse.
Tuul kosutab kanapoja, vihaleht lapse noore.
Tehtud leib süüakse, kasunud laps leitakse.
Annab Jumal lapsi, annab ka lastele leiba (osa).
Laps, kes kasvab üles hirmuta, sureb auta.
Lapsed ja narrid usuvad, et 20 rublale ja 20 aastale otsa ei saa.
Lapse kümnes on kerge maksta.
Lapsel valutab sõrmeots, emal süda.
Lapsele lauldakse, mõrsja mõistku.
Laps narmus, siga karvus.
Laps noorem, jalg kärmem.
Aus laps ahju peal, halb nutab värava taga.
Harva vaeslaps saab punaseks ja siiski seda ei sallita.
(Ega kõik lapsed saa Emajõe kaldale.
Ei saa puust poega ega laastust last.
Ega lapsed kännust kasva ega puust pudene.
Enneaegsed lapsed ei jää elama.
Kui on läpsi leivasööjaid, siis ka lapsi laastutoojaid.
Mida armsam laps, seda valusam vits.
Armas laps, kibe vits.
Lapsest kasvab hiljem jälle lapse vanem.
Laps ikka enam kui laast.
Parem elav väeti laps kui surnud kuningas.
Kätki toassa tüliksi, vibu silma pistajaksi.
Käbi ei kuku kännust kaugele.


24