Lehekülg:Eesti vanasõnad, Eisen, 1929.djvu/19

Selle lehekülje õigsus on tõendamata.

Jaan joob piima, Jaagup lakub kakku, Laurits — hoopis lokka.
Enne jaani palu vihma, pärast jaani talu vihma!
Kui karusepäev kuiv, tuleb tahe sügis.
Madleena annab hädaleiba, Jaagup suure kaku.
Jaagupipäevani salve, pärast jaagupit salvest välja.
Enne jaagupit palu vihma, pärast tuleb isegi.
Jaagup külvab heina liiva, Laurits raudnaelu.
Jaagupipäeval lüüakse raudnael rohu sisse.
Kui Mart kopsib kasukaga, siis Kadri ripsib riidega.



Inimene.

Inimene ei kasva karistuseta.
Inimene läheb aasta vanemaks, kaks targemaks.
Inimene läheb õnne peale, sikk sarve peale.
Inimene läheb vanemaks, tõbi nooremaks.
Inimene nina otsa näeb, ea otsa ei näe.
Inimene on loodud tööd tegema, lind laulma.
Inimene on ukse teinud, aga uks ei ole inimest saanud.
Inimene õpib niikaua kui elab.
Inimene püüab ikka suuremat suutäit kui suhu mahub.
Hea inimene tuleb isegi, paha ei tule paludeski.
Head inimest tuntakse hälli, kurja veel kotigi sisse.
Igal inimesel omad head ja vead.
Mägi ei saa mäega kokku, inimene saab ikka inimesega.
Inimene saab töö eest, lind laulu eest.
Inimese nägu ununeb, teod ei unune.
Inimene eksib sõna pealt, hobune nelja jala pealt.



Pea.

Peaga ei pääse keegi läbi seina.
Palju päid ei sünni ühe mütsi alla.
Tühjad pead ikka püsti.


19