Lehekülg:Eesti vanasõnad, Eisen, 1929.djvu/17

Selle lehekülje õigsus on tõendamata.



Päev.

Küll pikk päev jõuab õhtule. Kus argipäev hästi, sel harva halvasti. Pääsuke päeva alustab, ööbik lõpetab.
Üks päev kaebab teist taga.



Öö.

öö ei ole kellegi sõber.
Öö ees, surm selja taga.
öö on varga vari.
Ükski öö ei ole ilma täheta.
ööl üheksa poega, päeval mõnda (mitu) mõtet.
Jänes teeb öösi rohkem jälgi kui lammas kogu suvel.



Hommik.

Hommikul kiida aset, õhtul ilma!
Hommikune töö kuld, õhtune muld.
Parem hommikul tehtud, kui õhtul mõeldud.



Õhtu.

Õhtu paneb hooled ukse peale, mured musta parre
peale, vaeva valge varva peale.
Õhtu tuleb õnnega, hommik tuleb hoolega.
Õhtu vara õhtule, hommiku vara teele.
Kus õhtu, seal öömaja.
Mõistlik mees ei pane enne õhtut mütsi peast ära.
Ühe sitika sumisemise pärast ei tule veel õhtu (ei
lähe päike looja).
Jõuluõhtu jõudes õhtu (jõuab ruttu kätte).



Valgus, pimedus.

Pime õues — piits peos; koit õues — kott seljas;
valge õues — vagu taga.


17