Lehekülg:Eesti vanasõnad, Eisen, 1929.djvu/11

Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


Suits ei tõuse ilma tuleta.
Kus tuld, seal suitsu.
Kus vähe tuld, seal palju suitsu.
Kus punane härg maganud, tunnukse aset üheksa aastat.
Mis viga tuld teha, kui tunglad ees.
Parem ikka sinna tuli teha, kus on tulease.
Kelle tubakas, selle. tuli.
Süsi hakkab söest.
Piipu valva nagu varast öösi, — muidu riisub su puupaljaks.



Tuul.

Tuul on teise inimese abi.
Tuul toob tervista, pilved pikka igada.
Tuul toonud, vesi viinud.
Tuulest ei või elada.
Kuhu tuul tuiskab, sinna hange ajab.
Mida vaiksem tuul, seda lähem torm.
Mine tuult kinni püüdma.
Mida enam tuult, seda enam tuld.
Loodetuul on taeva luud.
Kust tuul, sealt meel.
Kes tuult külvab, tormi lõikab.
Kes teab, mitu tuult jalgade all.
Mis mõisa viiakse, satub kui tuulde.



Ilmad.

Hea ilm ei riku kuube ega kasukat.
Kuu kehib kuiva, päev sapib sadu.
Mustad pilved muidu käivad, savikarva sajavad.
Pärast põuda pilved, pärast ilu istlemine.
Sajusel ilmal sõidab saks, udusel hulgub hunt.
Vihma sajab laisale, hea ilm virgale.
Räägud karjuvad, vihm ligidal (tulemas).


11