Lehekülg:Eesti vanasõnad, Eisen, 1929.djvu/102

Selle lehekülje õigsus on tõendamata.

Tihane.

Hulga maa peal läheb tihane.
Tihase ramm on nokas.
Parem tihane kotis kui metsis oksal.



Varblane.

Kus varblasi on, sinna lendab varblasi veel juurde.
Varblased pühivad nokka selle oksa vastu, kus seisavad.
Parem varblane peos kui kümme katusel.



Kull.

Mine kulli küüsist saaki kiskuma.
Öökull ja koi pelgavad päevavalgust.



Kägu.

Kaugelt kägu kuulus.



Pääsuke.

Üks pääsuke ei tee veel kevadet.


*

Haned lähevad, hallad käivad, luiged lähevad, lund (lumi) tuleb.



Jumal.

Jumal teab, inimene mõtleb.
Kui Jumal loob lolli, annab, ta ka molli.
Kui Jumal annud rikkust, siis Juudas jaganud
sitkust.
Kui Jumal piskuga loonud, peab ka piskuga elama.
Vaene elab Jumalaga, rikas oma varaga.
Küll Jumal rikast rinnust kinni peab nii kaua, kui
vaene järele saab.
Aita iseennast, siis aitab Jumal ka.


102