Lehekülg:Eesti vanasõnad, Eisen, 1929.djvu/10

Selle lehekülje õigsus on tõendamata.

Liikuv vesi läheb selgemaks, seisev vesi pahemaks.
Seisev vesi läheb haisema.
Vaikne (vaga) vesi, sügav põhi.
Vagas vees enam mutikaid kui käredas.
Segases vees hea kalu püüda.
Millal savine vesi selgeks saab.
Sügavas kaevus palju vett, siiski lõpeb vahel otsa.
Ära kanna vett merre!
Ei märjale maale ole vett vaja.
Kõik inimesed ei ole ühe veega ristitud.
Kandjal ei puudu maad ega sõudjal vett.
Nii ligidalt sugulane kui viies vesi taari peal.
Kõik pilved ei anna vett.
Ära hakka lootsikut tegema, kui vesi p—e külge
puutub!
Veega võib janu ajada, kiviga ei või isu ajada.
Veel ei ole oksa, lainel latva.
Vesi laulab möldrile: kinnas kotti, pöial matti.
Vesi jääb veeks, vili väeks.
Vesi ikka vesi, veri veri.
Meri tapab noore mehe, kare katkestab noore härja.
Kes ei taha paluda, see saata merele.



Tuli.

Tulel lai käsi, veel sügavam vagu.
Tuli ei taha tuhat tegijat, laps laiska hoidjat.
Tuli kõige peremees.
Tuli tõuseb, vesi vajub.
Tuli usin tulema, vesi väle veerema, raha kärme kuluma.
Kes korra ennast kõrvetanud, kardab tuld.
Kes külje kõrvetanud, tunneb tule.
Tuli ei ole nii palav, et aegamööda ei jahtuks.
Ei iga kord ole seal suurt tuld, kust tõuseb suur suits.


10