4
„Kellega nõnda kõwa jutt?“
Mees wastu:
„Kellega? Ennä selle kuuse kallal tambin jo kaks söögiwahet otsa, ei saa ega saa töö tehtud. Käänan waewalt silmad, kaswab raie jälle. Ei kirwemärkigi taga. Pidin temast jo täna õhtaks naabrille küna walmis tegema. — Seda kahetsesin ja sanusin paha meele jahutuseks ja lähen praegu ta juurest.“
„Hunt ep ole nii suur, kui hurjutatakse. Kui sa tahad, mina wõin sulle natukese ajaga kuuse maha raiuda, küna walmis teha ja kodu tuua, et töö tänane ja asi homne. Aga töö maksab mehe waewa, teeme kaupa.“
„Küllap kaupa on kerge teha,“ wastas mees. „Mina olen isegi palgaline. Ja kuisugusel tuule tiiwul siis sinu töö jookseb, et sull külamehe-lubamine ka teuks saab?“
„See ei ole sinu asi. Tõstan ma käsi, siis on töö minu enese rutendada. Aga ma näen, sina minu abi ei tarwita!“
„Miks ei,“ wastas mees. „Õigel ajal ei kästa tööjõudu põlata. Kui palju nõuad tasumist, kui lubamise äratäidad?“
„Kui palju? Ei suurt, ei wähe. Mis mehel marjalt waja, seda nõuab. Anna see mulle, kes sulle täna õhtu kõige esite wastu tuleb, kui õuewärawast sisse lähed.“
Mees naeratas ja mõtles:
„Kes mulle muud kõige enne wastu tuleb, kui wana koera risu. Ehk kulub see metsamehel isegi marjaks ära. Kuuendik kulda aga on mull hooletu, kui küna walmis saab ja kodu wiime. Aga kui ep tee, raiub wahest kuusegi maha. Asi seegi.“
„Noh, kas saame kaupa?“
„Miks ei, kui sina oma küsimise juure jäed?“
„See on minu mure,“ wastas wõeras ja hakkas tööle.
Nagu imeteuga oli natukese ajaga kuusk maas ja warsti künagi walmis. Tegija kandis teda õlal kodu, kunni saunamehe õuewärawille. Waewalt aga oliwad nad sinna saanud, tuli mehel poeg jookstes wastu ja tegi õuewärawaid lahti. Isal tõuusis kuum wesi üle ihu. Nüid läksiwad tall silmad lahti, mis metsane kaup tähendas.
„Kaswab küll waesel inimesel muidugi iga sõrme wahelt ise-õnnetus: Aga mina olen sind, mo pojuke, täna mõtlemata
