3
uimane ja silmad seletamata? Aga kirwes on ka jo ometi siinsamas mätta peal, ja eesseisaw kuusk ei wõi ka taewast kukkunud olla, waid peab seesama olema, kus kallal mina täna pooleks ilma imeks asjata peasooja olen näinud.“
Nende sõnadega noppas mees ajawiitmata kirwe ja raius nii et mets paukus ja laastud wunisedes kõrwale lendasiwad. Häkise töö-hajuga sai talle palawat, ta seisatas natuke, wiskas kübara peast. Korraga kuuleb ta jälle kahe haraka säginat otse oma tagast puu otsast ja lööb tahtmata silmad üle õla tagasi: Senni kaswas puu jälle kinni.
„Mis sina nüid ära tahad teha?“ tuskas mees. „Ei see enam õige asi ole. Siin on nägemata käsi kiusamas. Kas tembutab mind õige Metshaljas wõi mõni muu? Temp küll. Aga mis asi see on, et ma kuuske maha ei saa ja wõigaskimbutajale wõitu annan!? Silmitse ta ei tule. Raie on mull nägemata kinni kaswanud. Nüid hakkan lahti silmil tööle, ja wäsimatale jäeb ikka wõit!“
Uuel jõuul raius mees. Hoop ja laast, kunni lõuneks kuusk jo ligi läbi oli raiutud, aga sellega ka raiujal jõuud ära wäsis, et ta tööd joonega lõpetada ei jäksanud. Ka näljakipitusele järele andes wõttis mees seisatamise aega ja mõtles:
„Palju enam küll ei ole raiuda, aga ei ka enam käsi tõuse, ega keha kinnituseta ei lepi. Jäen õige lõunelle ja hoian silmad alati terawaste kuuse poole, et enam niisugune temp kätte ei tule.“
Ilma kuhugi kõrwale waatamata kui ikka kuuse poole, taganes mees mätta peale, istus, sõi ja silmitses raiet. Wiimast iwakest suhu pistes, kukkus see näpu wahelt ja sööja silmad weeretasiwad palukesele alla järele, kohe küll jälle kui wälk ülesse: Aga: juba kuusk jälle terwe nagu hommikugi!
Sõna lausumata tõuusis mees mättalt, läks puu juure, katsus raiet, aga mis terwe see terwe. Mõtles nüid weel mõndagi, imestas ja waatis ja kähwatas wiimaks suure healega:
„Jäe sina minust ja mina sinust ja kaswa kas weel tuhande aastani!“
Weel oliwad mehel wiimsed sõnad suus, astus üks metsast seie ja küsis:
