47
laid ei olewat ollagi. Aga küsi wanult inimesilt, waata mis nemad üks seda teine teist kõnelda teawad, kuida wee-jumalad ja näkineiud ennast näha annud ja mõnikord inimestega suust suhu kõnelenud ja korralt head, korralt pahagi teinud. Meie wanaisa kõneles mitmed korrad tõest ja tõest: Tema läinud ükskord Kuningwere järwe suplema ja tahtnud üle järwe nurga ojuda. On ta jo tüki teed wee peal, näeb korraga natuke maad enesest eemal ühe ilusa tüdruku kiikudes laenete pinnal istuwat: tema lööb esite hirmuma, mõtleb aga kohe warsti: ‚Kes nii ilus on, nagu see seal wee peal istub, ega see kurjast ole.‘ Ujub wanamees serwa tagasi, wõtab küna ja tahab senna sõuuda, kusa näkinaisterahwas wee peal istub; saab aga sõuudja waewalt kümme sülda edasi mindud, kadub näkineiu, muudkui üks part ojub seal kohal weepinnal, kusa enne ilus naisterahwas hulga aega laenetel kiikudes istus.“
Wete-ema heategu.
Ükskord istus waenelaps, seitsmeteistkümne aastane tüdruk, järwe kaldal jõe-suu ligidal, nuttis oma muldaläinud emat ja isat taga ja kaebas armsatelle teisi ilma järele, et temal elu waene, perenaine ja peremees kurjad. Häkitselt paneb temale üks käe õla peale. Tema pöörab silmad ümber: Ilus, kollaste juustega ja sõstra-karwa silmadega, wanakas naisterahwas, imelikul riidel, seisab tema kõrwal, hoiab walgeid kiwikesi põlles ja ütleb lahkelt naeratates:
„Ära nuta! Halwade päewade järgi wõiwad paremad tulla!“
Nende sõnadega laseb ta omast põllest waesel-lapsel rüpe kiwikesi täis ja ütleb ise:
„Mine lodu, pane need kiwid oma riide kirstu; aga kellelegi muule ära ütle sest midagi, mis täna minult kuuled ehk mis sulle olen annud. Sellele aga, kes sulle homme kosja tuleb, wõid kõnelda ja näidata, mis praegu minu põllest said.“
