43
minema ja waatas ise ruttu läbi oma särgi-käikse weepinna peale. Nüid nägi ta selgeste, et weneke puhas paigal seisis. Sellesama korraga kadus aga ka segane ilm, kadus järwe laius, ka tüme õhk, ja päikene paistis nii selgeste, kui ta iial paista wõib. Ühtlasi selle muudatusega wähenes ka mehe hirm ja ta hakkas jälle wahwaste sõudma. Jälle lendas paat nähtawa kiirusega; aga kalda ligemalle ei saanud mees ometegi. Ta waatas jälle läbi käikse, ja nägi ennast jälle petetud, sest paat seisis. Uueste sõudis ta, uueste jõudis ta wihinal mööda weepinda edasi, aga kallas jäi ikka kaugelle. Korraga kuuleb ta järwes kõwa heale kaikumist, ta jäeb kuulama: Kõik wait. Muud kui pardid krääksuwad pilliroos ja kaldalt kostab sisaski laksutamine. Mees lööb sõuudes jälle aerud wette; aga uueste ja selgeste tõuseb järwest inimese heale kaikumine, nagu oleks midagi loome kutsutud. Ja sellepeale küsis selgeste üks heal järwe põhjas: „Kas kõik on kodus?“ Üks hele naisterahwa heal wastas: „Teised on kõik kodus, muud kui üht tõlksaba sikku on waja.“ Mees kuulas, uueste hirmudes, natuke aega; aga et kõik jälle waikseks jäi, hakkas jälle kõigest jõuust sõudma. Nüid aga nägi ta lausa, et ta paigastki ära ei saanud ja kõige päewa sellesama koha peal oli waewlenud. „Mis lugu see ometi on? Kui kaua mind täna siin kimbutakse? Ja miks? Kas tähtpäewa pärast?“ Weel katsus ta sõuuda, ehk küll tänase otsata winsutamise peale jo wõim mehel puhas kadunud oli. Wene aga seisis nii kõwaste paigal, nagu oleks ta kõigilt poolt järwe pinnasse kinni kaswanud. Asjata püidmiste peale seisma jäies tuliwad mehele mitmesugused jutud meele, mis ta wee- ja järwekimbatusest oli kuulnud kõneldawat, üht ja teist oli tall ka Mustast-järwest meeles. Ja wiimati mõtleb tema: „Ehk see ilma sabata awi ongi järwe wee-alusete rahwa tõlksaba sikk? Ja mikspärast hoitakse minu küna ikka weel kinni? Wõtan ja lasen õige awi järwe tagasi. On ta mehike küll jo hulgaaegse kuiwal olemise peale pool uimaseks jäenud, aga küna põhjas oli natukene wett, ta elab weel täieste ja lööb lupsu.“ Seda rääkides wõttis mees awi ja laskis wette. Warsti hüiab jälle üks naisterahwa heal järwe põhjas, käsi kokku laksutades: „Näe nüid, kuida wana tõlksaba sikk tuleb keereldes kodu poole,
