39
õitsipidu all ilmas praegugi edasi. Waenelaps aga peasis oma warssaga, sai pärast rikkaks meheks, ja tema suust jäi see jutt rahwalle[1].
Tundmata neiu.
Mustast-järwest käinud muiste üks poole ialine ilus piiga kesk suwite ikka ühel neljapäewa öösel wälja. Enamiste tuli ta enne ehawalge kustumist järwest üles, istus natuke aega järwe ääres kaldal, wahel ka natuke eemal ühes salukeses, pildus liiwa sõmeraid ja kiwikesi wette ja laulis haledal healel, ilma et siiski keegi tema sõnadest aru wõis saada, sest et ta kedagi inimese hinge enese ligi ei lasknud. Niipea aga kui koit oli hakkanud, kadus ta kiireste järwe. Kuna aga Jaanipäewa laupäew mõne aasta tagast neljapäewa peale kaldus, ilmus neiu natukene warem ja tuli kunni Sawastwere külasse, seisatas siin ehk seal mõne maja kohal tänawal, sagedaste ka mõne sauna hakna all, kusa naisterahwas wihtlemas oliwad, näitas nagu midagi kohta otsiwat ja silmitsewat, läks aga siis jälle ruttu järwe-kaldalle salusse, kus ammu endisel ajal küla wainu olnud, istus siin ühe kiwi otsas laulul kunni koidu haktatuseni ja astus siis korraga kiirel sammul järwe tagasi. Nõnda oodeti teda jälle ühel neljapäewsel Jaani laupäewa õhtul. Ja mitu südakat meest oliwad oma keskes salaja nõuu wõtnud, teda waritseda ja kinni püida, et näha saada, kes ta oleks ja mis temast arwata. Neiu tuli ka, nagu oodetud, käis tuttawal wiisil külas ära ja läks salusse. Senna aga oli ennast jo
- ↑ „Kas see küll tõsi peaks olema?“ küsiti wanataadi jutu peale. „Kes seda nüid küll kõik wõib teada? Aga wõi ep ole ilmas mitmesugusidki asju sündinud? Seda juttu kõnelesiwad wanemad rahwas siin ligi ja kaugelgi ümberkaudu ühest suust. Ja miks ta tõsi ep ole? Hilja aja eest nähtud ikka weel, kui rasket wihma ehk kurja ilma olnud oodata, küinide palkisid weest wälja paistwat, ja hooste hirnumist ja õitsiliste kilatsemist kuuldud sagedaste suwisel neljanäewa öösetel, ka weel minu wanemategi elupõlwel ühel Jaanipäewa õhtul. Ja ega wanarahwa jutud tühjast tuulest pole wõetud.“
