Lehekülg:Eesti rahwa muiste jutud Kõrw 1881.djvu/40

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

35

saiwad nad jäedawalt üles teha, muu töö oli kangelastele asjata wäsituseks, sest rannas elas Peipsisorts ehk „Wanapagan“ oma sugukonnaga, kes Kalewide ehitamist silma otsas ei wõinud sallida. Niipea kui Kalew ja Sulew tüki ehitust oliwad korra toimetanud ja uut töötarwidust läksiwad juure otsima, kargasiwad öösetel sortsid platsi ja lautasiwad linna, nõnda et kiwide ja lauade kolin mitme kümne wersta taga ümberkaudu ära kuuldus. Mitu kord oli ehitus kunni linnamäe külge kõik ümbertkaudu maani maha lõhutud, kunni wägimehed kodu jõuudsiwad. Kalewite tulemise eest aga oliwad kurjategijad iga kord kui maa alla kadunud. Wiimaks wõtsiwad wägimehed nõuuks, lauad ja kraami, mis tarwis oli, kõik enne kokku kanda ja siis ehitada. Sulewipoja jättis sellepärast Kalewipoeg püsti linna juure wahtima ja käis ise Wenemaalt laudu toomas. Üheksamat suurt seljatäit tõi ta siis läbi Peipsi, kuna rannas kükitaw Peipsisorts järwe nii mässama puhus, et koormaga tulejal laened mööda keha kunni kaenla-aluseni üles kippusiwad. Kuiwale saades wiskas kangemees, kuna päikene korraga pilwede wahelt palawaste paistma hakkas, silmapilguks koorma seljast maha ja heitis halja rohu peale „Lemmusoo“ metsa ääre wäsinud kontisid sirutama. Siin kargasiwad Peipsisortsi pojad oma weskikiwisõlmiliste piitsadega tema kallale ja nende selga wirutas Kalewipoeg oma suurema osa laua koormat katki, kunni siili tark nõuu temale: „teriti lauda, teriti lauda, Kalewipoeg!“ appi tuli ja talle kurjategijate peale wõitu andis. Sest saadik ei tohtinud ennast enam ükski sortsilane Kalewipoja silma anda ega tükil ajal tema tööde ligi tulla. Ta saatis Sulewipoja ära Tartut ehitama ja tahtis ise üksi siinset tööd täiendada. Aga ta ei saanudki siin asjaga tahetud järjele, sest kuna ta Peatsekiwi mägede wahele oma sängi, mis linnamäest arwata poole wersta eemal ja linna ehituse kohalt weel oma jagu kaugemal ära on, kõwa töö peale öösetel raske unesse uinus, tuliwad warsti jälle sortsilased oma sala urkeist wälja, iga kahe nädala tagusel kolmel kuuta ööl, ja lautasiwad enamiste kõik ehituse ära, muud kui linnamäele aga ei jäksanud nad kõige püüdmisega midagi teha. Wiimaks pahandas ennast Kalewipoeg, „argpükste“ „kelmistükkide“ pärast aega wiitmast, „kes ennast