33
Sest üle astuda ei ulatanud Kalewigi samm; üle hüpata arwas noor wägimees ka natuke kauugeks ja kahtlaseks; aga et ta teed kõwerdada ei armastanud, wõttis ta riided selga kimpu, astus kaldalt wette ja sammus järwekesest läbi minema, mis suuremalt osalt poole põlwini ulatas, aga ühest kohast siiski sügawam oli, kui mineja ette oleks wõinud arwata, sest otse jo ligi teise poolse kalda alla saades, wajusiwad jalad poisil korraga alt, wesi tõuusis poole kaelani, ja roomaja katsus, sammusid kiirustades, et aga kaldalle sai. Jalga kuiwale pistes ja silmi tagasi lüies nägi ta tuldud sügawa koha peal Wette-ema weepinnal istuwat, kes naerdes ütles:
„Kõwa peaga poisikene
Ära astu iga auku!“
Kalewipoeg naeratas wastu:
„Ei ole wiga, Wette-eite,
Kalew ei waju kuhugi!“
Pärast seda käinud ta weel mitu kord nooremehe põlwel päris tembu pärast niihästi Kuningwere- kui Musta- ja Kaiu-järwest läbi[1] ja mõetnud nalja katsel nende sügawust.
Kalewipoeg ütelnud kord järwedest:
„Ise weike hoidukene
Halli-järwi, hoi mis sügaw,
Kaiu-järwe kaksik welje:
Mõetwad meesta rinna alta,
Katswad poisi kaenlaasta:
Suuri põldu Peipsieegi,
Märka merda, ei sügawa:
Küirakas ja künguline —
Teeb aga korralt tallad märjaks,
Korralt kastab kannad märjaks,
- ↑ Mikspärast ainult noorel põlwel ja nalja? Seda näitab siinse rahwa rääkimist mööda sellega wastata wõiwat, et Kalewipojal wanema mehe põlwel seks ei enam aega ega tahtmist näitnud olewat ja tall siis kibedad, tõsised tööd käsil oliwad. Ta läks siis, kui ta Peipsi poolt ja Alatskiwilt kas linnamäelt ehk Peatse-kiwi mägede wahelt omast sängist tuli, pahemalt poolt järwi üle „Kalm-oja“ mäe ja siit üle Luige nõmme ja Selgise mägede Tartu poole. Kuida meile Dr. Kreutzwald’i Kalewipoja laulust jo isegi tuttaw, wedas kangemees Wenemaalt (wõi Narwast) läbi Peipse jalgse lauudu.
