29
puu, mille all praegu toitu oliwad wõtnud, seesama oli, kust otsast talle korpits Wanapaganaga minnes julgustamise sõnu oli hüidnud. Nüid tuliwad tall tee-poolest silmad lahti. Mustarästaste õpetust mööda oli ta teed tähele pannud. Iga seitsme sammu taga maha wisatud herned oliwad jo kaswamas ja õitsesiwad. Ta awaldas asja seltsimeestele, ja mehed rändasiwad rõõmuga edasi. Kase metsas, selle puu all, kust otsast waesemehe pojale tedred õpetust oliwad hüidnud, sõiwad rändajad jälle hobuse raudade toodud toitu, nõndasamuti ka weel eespool, kus mustad-rästad teda juhatanud, ja nõnda jõuudis ta seltsimeestega oma isale. Isa ja poja wastastikku rõõmu jällenägemises ei jõua keegi üles ütelda. Oli esimene rõõm siin mööda, läksiwad nooredmehed jälle rändama, kunni ka teised kaks omakstelle jõuudsiwad.
Siis peeti nõuu kokku ja ehitati tuldud teele tekkinud mere rannale kolm määratu suurt laewa, pandi sada meest ja wankritega hoost iga laewa ja purjutadi minema Wanapagana majast wara ja rikkust ära tooma. Ülemere minek kestis üheksa ööd ja päewa, maa tee teist üheksa ööd ja päewa, enne kui Wanapagana maja silma ette ilmus. Kaasas peetud kellukene awas jälle wärawad lahti. Majas leiti kõik asjad liigutamata paigal, niisamuti ka kõik warandused keldris. Aga ei perenaist, tütart, endisid härjapõlwe mehi ega muud elawat looma ja liigutajat polnud olemas. Hüidis küll meie noormees kõigil endistel kutse-sõnul, aga ei tulnud wastust ega ilmunud kedagi. Kraamiti siis kõik parem kraam ja kuld ja hõbe wankritesse, wiidi mere ääre laewadesse ja purjutadi koju tagasi. Peale seda elasiwad meie kolm peasenud meest õnnelikult, saiwad üks teisega sugulaseks ja pidasiwad truust ja sõbrust elu otsani.
