25
17.
Wanapaganad jäiwad teisele poole merd. Esimesel silmapilgul ja taga-ajamise tuhinal, kuna nad jo põgenejaid oliwad kinni wõtmas, tormasiwad mõlemad kaelani wette. Aga ruttasiwad uppumise hirmul üle pea kaela kaldalle tagasi. Siin aelesiwad ja tuskasiwad mehed tulisel wihal, kui esimene ehmatus üle läks.
„Mis nüid nõuuks, isa?“ küsis poeg.
„Mis nõuuks? Peasemise nõuu ei läbi mere ega üle mere. Ei kumbki meie ega kõik meie sugukond wee juures südamikud pole. Küllap oleksime praegugi esimese tuhinaga merest läbi peasenud; aga wanematest päritud wee-hirm ajas südame külmaks ja kiirustas jalgu kaldalle.“
„Jah, isa!“ wastas poeg. „Juba mull kadus põhi jalge alt ja süda tarretas hirmu pärast.“
„Nõndap ta on, poeg! Ja kas meil wees waenu-ajajate puudus. Jäegu kõnelemata, ja hoiame elu! Ei wees oksakest, kellest kinni wõtta ehk kellesse tukistada, ega mättakest, ei kiwi, kännukest saadawal, kelle wastu jalga tuetada, kui alla kistakse. Sellep kõige parem nõuu, poeg, hoiame jalad kuiwal ja joome mere tühjaks. Teeme aga asja kõikide kiuste õige ruttu. Muidu on taga-aetawad läinud.“
„Kullane nõuu, isake!“ hõiskas poeg. „Mina joon ta üksinda kuiwaks.“
„Ei tea, poeg, kas jõuad. Joome mõlemad!“
„Küll, küll, isake! Mis eest mull siis oma keri on?“ wastas poeg, laskis mere ääre ja hakkas jooma.
Natukese aja pärast alanes jo meri: aga joodud wesi hakkas mehikesel paisuma, kippus mõnest kohast wälja käima ja meresse tagasi oowama.
„Mine, isa, too heina kuhi, mis eemalt paistab, ja paneme mulle tropitseks,“ ütles poeg.
Isa tõi heina kuhja ja täitis jooja tahtmist.
Poeg jõi uueste. Weepind alanes nähtawalt. Isa rõõmustas kaldal ja hüidis:
„Kinnita, poeg, punnita, poeg, juba pool merd wäheneb!“
