20
„Hoia ennast kõwaste minu seljas, ja kui õuewärawalle saame, helista weel kord.“
Hobune pööras poisiga, ja lõukoer taga järel, keldrist wälja. Õuewärawa ees helistas poiss jälle kella: wäraw käis põrisedes lahti, ja niipea kui minejad wäljas oliwad, langes ta niisama jälle kinni.
„Pista kellukene hoolega põue, et ei kau. Meil ehk tuleb teda weel kord waja,“ ütles hobune.
„Noh, kes teed teab?“ küsis poiss.
Hobune wastas:
„Ei nüid ole teed nõuuda, waid minna, kuhu jalad juhatawad. Mull on aga praegu pea wastu päewa ja senna poole tarwis rutata. Taga-ajajal on silm wastu walget nüri.“
Nõnda rääkides oli jo hobune minemas, nii et tuul ratsulisel mööda kõrwu uhus ja mäed ja orud, metsad ja mädamaad ja taewa pilwed nägemata maha jäiwad. Lõukoer jooksis nagu koerakutsikas järel.
12.
Nõnda ruttasiwad nad ühe puhuga kunni päikese loodeni edasi.
Enne päikese weeru ütles hobune poisile:
„Pööra pea ümber ja waata tagasi.“
Poiss waatas.
„Kas näed midagi?“ küsis hobune.
„Ei midagi,“ wastas poiss.
Natukese aja pärast käskis hobune poissi jälle tagasi waadata.
Poiss waatas.
„Kas on midagi näha?“ küsis hobune.
„Ei mina näe midagi,“ wastas poiss.
Weel natukese aja pärast käskis hobune:
„Waata nüid tagasi, kas näed midagi, mis enne ei olnud?“
„Ei muud, kui et aga nagu kaks musta pilwe-tükki kerkiwad taewa serwast ülesse.“
