Lehekülg:Eesti rahwa muiste jutud Kõrw 1881.djvu/22

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

17

ja wiime wärawa sammasteks. Poeg juba läks, küllap jo metsas tööl. Säh wõtme kimp ja tallita ilusaste kodu. Aga hoia keeldud kohta minemast.“

Seda üteldes läks ta wärawast wälja. Wäraw kukkus põrinal kinni.

„Weider ja hirmus elukas,“ mõtles poiss, „ei saa mina temast õiget märku. Ise käib kodust ära, jätab wõera hooleks kodu ja annab oma sala-koha wõtme sellele kiusatuseks kätte! See kõik ei ole muud kui üks kawalus ja mulle kas wõrguks ehk hukatuseks arwatud. Sellele pean jälgile saama, tulgu mis tuleb!“

Nende mõtetega sammus noormees rahutumalt üle õue oma tallitustele, ega teadnud tähelegi panna, et perenaine nagu wari temal kannul käis. Wiimaks astus ta nooremehe ette. See tõstis silmad üles, nägi musta, tugewat wananaist, kohkus, nagu oleks see kõik tema mõtetest aru saanud ja ei teadnud sõnagi. Wananaine aga küsiteleb mahedal sõnal oma kareda healega:

„Miks on norgus noorimeesi?
Mis ta kurdab käidanessa,
Sammub, silmad ala maassa?
Eks ep majas perenaista,
Kesse wõeraste tulejat,
Uue kohasta olijat
Ustawalta wasta wõtaks?
Miks ep ole? Siin ep olen!
Tule meesi tubaje,
Astu eide akna alla,
Istu kulda-pingi peale!
Tule, wirka noorimeesi,
Kojaeide kamberisse,
Eidel kodussa kanake,
Majassa maasik-marjake,
Kellel sala soowimista
Ammu ilulla südames;
Kesse kena noortameesta,
Iluta kodu hoidijada,
Mõistab kullala kududa,
Hõbedalla helmitada,
Mõistab noori mõteeida
Sala sõnule sõlmida.