13
Noormees ei pannud seda suuremat tähelegi, astus ruttu wälja ja pööras jälle uksed lukku. Nii pea kui aga ukse oli kinni keeranud, nägi ta, et tall käed tõeste rusust saadik kullast oliwad. Esite ehmatas ta, pärast aga mõistis, et see heateu pärast nii oli saanud ja warjas neid enam käiksete alla.
Pärast õhtust elajate söötmist tuli peremees kodu, waatas üht ja teist ümber ja küsis siis:
„Noh, kas kõik tegid, kuida käskisin?“
„Kõik,“ wastas noormees.
„Ega sa üle keelu ei läinud? Näita wõtit!“
Poiss andis wõtme.
„Ohoh! Kust sa need said?“ küsis ta poisi kuldsõrmi nähes. „Ja mis tempu sa oled teinud? Wõtme otsa küljest rooste kulunud! Tule mulle järele!“ käskis ta kõwal sõnal ja wiis poisi kunni keldri seitsmendama roostetand ukse taga.
Seal küsis ta:
„Mis sa nägid selle ukse taga kambris?“
Poiss ei wastanud ja Wanapagan küsis weel:
„Kas nägid siin kirwest ja raie-pakku?“
„Nägin,“ wastas poiss.
„Pane tähele, mis ma sulle ütlen. Et sa noor ja teadmata oled, jätan ma täna sulle sinu ülekeelu-minemise andeks. Aga kui sa weel oma jala üle selle ukse senna kambritesse tõstad, langeb sull pea sellesama paku peal ja selle kirwega otsast, mis siin kambris nägid! Kas peab meeles?“
„Küll!“ wastas noormees.
„Noh, mine öömajale ja ole hommiku warajane!“
Noormees läks sõnalausumata ja rõõmus, et nõnda kergelt oli peasnud.
7.
Teisel hommikul anti jälle wõtmed ja majatallitus talle hoolde ja Wanapagan läks, aga seekord pojaga ühes, jo koidu ajal ära. Poeg oli palju pitkem kui isa, must ja tugew nagu karu, käis nii et maa mütsus ja suured jäljed kõwa õue murule taga jäiwad. Isa läks wärawast, poeg kargas üle wärawa.
