9
käes, mõtles ja arwas, kas lahti teha, wõi jätta. Wiimaks aga tuli tall korraga rästaste manitsuse wiimane sõna meele:
„Pea pead
Ja waata ette!“
Jala pealt pööris ta ümber, pani kõik uksed lukku ja läks õue peale tagasi.
5.
Õues silmitses noormees mõnda ümber, käis kõik õue kohad läbi ja tuli wiimaks ühte kõrwalisemasse nurka, kust wäraw aeda läks. Tugewa tamme sammastega, raud warwine wäraw oli pauksille, ja raudne link wäljast poolt lahti.
Rästaste manitsus, mis noortmeest keldri ukse juurest oli tagasi kohutanud, helises tall ka siin kõrwus. Ruttu mõtles ta aga ümber ja tähendas asja nõnda, et pea-pidamine ja ettewaatmine Wanapagana majas kõige paremine seega tehtud saab, kui kõik, mis wõimalik, waadatud ja läbi nähtud on.
„Aia eest ep olnud keeldust, pole ka kohut!“ mõtles noormees ja astus wärawa wahelt tasakeste aeda.
Siin läksiwad tall aga kohe esimesel sammul silmad suureks: Wäljas oliwad metsad jo puhas paljad, puude lehed maha pudenenud ja kollatand, siin kõik haljas ja ilus, kui kõige kenamal suwel; mõned wiljapuud seisiwad weel õitel, teistel oliwad suured õunad punetates ja kollendates oksadel, ja marjapõesastel ja toomingatel nõrretasiwad oksad marjadest. Harakad särtsatasiwad puude otsas ja iga oksa peal istusiwad paar mustalindu. Imetades ei tulnud nooremehel mõttessegi, midagi aiast maitsta, waid ta astus esite tasakeste, siis kiiremine edasi; aga korraga leidis ta ennast nagu määratumas metsas, ja ei silmanud aial kuski äärt ega otsa. Ta sammus ühest teise ja silmitses asja ümber, aga et mets kord korralt, mida kaugemalle mees astus, paksemaks läks, pööris ta ümber ja astus kiirel sammul tuldud wärawa poole. Korraga kuulis ta midagi, ja ühe orustiku keskelle seisma jäedes ja kuulates kostis talle lokkawais lehtis marjapõesaste tagast tume inimese laulu heal kõrwu. Mees jäi kauemine seisma ja kuulama, wahtis ümberringi, ei silmanud inimese hingegi kuskil, aga selgeste kuulis ta kaugelt
