5
meelel kulla eest ära kaubelnud!“ ütles isa haledaste, poja ümber hakates ja temale oma kaupa wõeraga rääkides, kes sambana wärawas oli seisatama jäenud ja silmigi poisikese pealt ei pöörnud.
Poeg aga wastas isale:
„On kaup olnud ja sõna antud, jäta siis kahetsemine ja kartus. Tõotus tahab täita ja lubamine leppida. Mees sõnast, härg sarwist. Küll ehk jätab wõeras mees mind weel mõneks aastaks sinu juure kodu, et kaswan ja kangun ja wõera teenistuse wastu walmin.“
„Kolme aasta pärast ole walmis, siis tulen ma sulle sellsamal tunnil ja tähel järele, kuna täna sind seie jätan,“ ütles wõeras ja läks.
Unenäuna kadusiwad isal ja pojal weel jäetud ühes elamise päewad. Isa muretsemist, kui jo lahkumise aeg ligi jõudis, waigistas poeg julge sõnaga: „Mees käib kõigest ilmast läbi ja tuleb teiselt poolt ilmagi weel tugewam tagasi!“
Tõutud aeg oli wiimaks mööda ja just silmapilgul, õhtuse widewiku lõpetusel, kuna kolme aasta eest oli lubanud, seisis wõeras õuewärawal ja wiis poisi enesega ära.
3.
Mitu tundi, kunni sügawa ööni rändasiwad minejad metsi ja soosid, mägesid ja orgusid ja tuhandid ristteesid ja umbharusid, ilma kumb kumbalegi sõna lausumata. Esite näitsiwad noorele mehele maad ja kohad wõeruseta, wiimaks aga hakkas kõik enam ja enam wõeraks saama ja eest poolt koledad mustad metsad paistma.
Kord korralt kiirustas ees mineja sammusid.
Ühte musta metsa ja pimeda paksu männistikusse minnes, nägi noormees kuuwalgel ühe kuiwand puu oksa peal pesakonna muste rästaid, kes tulejaid teraseste wahtisiwad ja siis korraga healt tegiwad rääkides:
„Meesi! Meesi!
Tea teed,
Pea pead
Ja waata ette!“
