— 97 —
Öö tuleb peale; mees sammub ikka hoolega edasi. Aga ei saa ega saagi kodu. Wiimaks mõtleb mees: „Ma heidan õige natukeseks ajaks puhkama ja sammun siis uueste edasi.“
Põõsas käepärast; mees heidab põõsa kõrwa maha.
Kui ta jälle silmad lahti tegi, oli päike juba pruukostis.
Aga kudas ehmatas waene mees ära, kui ta nägi, kus ta maganud: just jõe kalda peal! Oleks põõsa juured mitte kallast kinnitanud, siis oleks ta magaja keha raskuse all ammugi katkenud ja mehe külma sängi saatnud.
Mees aga oli kümme wersta Uuest-mõisast jõe äärt mööda ülesse poole läinud.
Kiisk ja säga.
Säga ujub Wirtsjärwest Emajõge mööda Pikasilla poole. Parwe kohal tuleb kiisk wastu ja hakkab juttu tegema: „Tere, tere, säga onu!“
Säga wastu: „Tere, tere kiisk!“
Kiisk pärima: „Kust poolt onu tuleb?“
Säga wastu: „Tulen otse Wirtsjärwest.“
„Kas seal süüa saab ka?“
„Ei tea! sugulased jäiwad maha. Mina ise lähän teist kohta otsima.“
Kiisk mõtles ka: „Eks lähän ometi waatama!“
Läks ka Wirtsjärwe.
Aga kiisa toitu ei olnud Wirtsjärwes mitte palju. Sellepärast on waene mees ka luine ja puine ning ütelda ise: „Liha sain Ema jõest, luud sain Wirtsjärwest.“
Mine sa paremat otsima, kautad hea ära.
