Lehekülg:Eesti muinasjutud Kunder 1885.djvu/97

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 97 —

Öö tuleb peale; mees sammub ikka hoolega edasi. Aga ei saa ega saagi kodu. Wiimaks mõtleb mees: „Ma heidan õige natukeseks ajaks puhkama ja sammun siis uueste edasi.“

Põõsas käepärast; mees heidab põõsa kõrwa maha.

Kui ta jälle silmad lahti tegi, oli päike juba pruukostis.

Aga kudas ehmatas waene mees ära, kui ta nägi, kus ta maganud: just jõe kalda peal! Oleks põõsa juured mitte kallast kinnitanud, siis oleks ta magaja keha raskuse all ammugi katkenud ja mehe külma sängi saatnud.

Mees aga oli kümme wersta Uuest-mõisast jõe äärt mööda ülesse poole läinud.


Kiisk ja säga.

Säga ujub Wirtsjärwest Emajõge mööda Pikasilla poole. Parwe kohal tuleb kiisk wastu ja hakkab juttu tegema: „Tere, tere, säga onu!“

Säga wastu: „Tere, tere kiisk!“

Kiisk pärima: „Kust poolt onu tuleb?“

Säga wastu: „Tulen otse Wirtsjärwest.“

„Kas seal süüa saab ka?“

„Ei tea! sugulased jäiwad maha. Mina ise lähän teist kohta otsima.“

Kiisk mõtles ka: „Eks lähän ometi waatama!“

Läks ka Wirtsjärwe.

Aga kiisa toitu ei olnud Wirtsjärwes mitte palju. Sellepärast on waene mees ka luine ja puine ning ütelda ise: „Liha sain Ema jõest, luud sain Wirtsjärwest.“

Mine sa paremat otsima, kautad hea ära.