— 81 —
„Tule wälja, emakene!
„Laps ikeb imetajada,
„Leinab leiwa kastijada.“
Sellsamal silmapilgul tuli hunt metsast wälja, wiskas naha maha ja hakas last kallistama ja imetama. Tõmbas siis naha jälle selga ja jooksis metsa. Amme tundis õige ema kohe ja rääkis asjalu’u kodus peremehele ära. Nenda käis nüüd hunt iga päew last imetamas.
Ühe targa nõuu järele küttis aga mees ühel päewal kiwi, kuhu hunt oma naha ikka peale wiskas, tulikuumaks. Jälle wiidi laps metsa äärde ja hunt wiskas naha kiwile, — aga see kõrbes ja kärises seal kokku, nagu põlend kase toht. Nüüd oli naene jälle peastetud.
Sorts-ema keetis suures pajas wett. Mees ütles: „Lase, ma aitan wett tulelt maha wõtta!“ Ja ta tõukas selle juures sortsi tütre keewa wee patta, kust teda kui tonti pärast metsas maha maeti. Tema haua peal kaswawad weel praegugi peni putked. Aga mees elab oma hea naesega õnnes ja ilus.
Ilus minija.
Nõuukal talumehel oliwad kolm poega.
Kaks wanemat wenda oliwad tugewad ja terwed, kolmas oli nõdrake.
Wanemad wennad kutsusiwad teda loll-poisiks ning ei sallinud teda silma otsas.
Isa oli juba wanaialdane ning pojad hakkasiwad aegsaste selle peale mõtlema, kuda üks kord wara jautamisega lugu saaks olema. Wanem poeg tahtis kodu kohta oma kätte, noorem ja kõige noorem wend rääkisiwad ka seda moodi. Isal aga oliwad kõik kolm poega ühesugused armsad, ning kõige nooremat poega sallis ta iseäranis selle pärast, et see hea südamega ja õiglane poiss oli. — Kutsus nüüd wanamees ühel päewal pojad oma juure ja ütles: „Teie olete mull ühe wõrra
