— 80 —
„Mees, mees!
„Oma jätad,
„Wõera wiid!“
Noormees sai nüüd kohe sortside petusest aru. Südame täiega wõttis ta wale-nooriku wankrist ja wiskas üle silla jõkke. Oma nooriku wõttis ta aga kulduibust maha ja tõstis wankrille. Seal raputas end õuna puu, nagu oleks ta oksad suure tormi käes olnud ning kõik kuldõunad kukkusiwad sillale. Puu ise oli aga kui maa alla kadunud. Noormees ja noorik korjasiwad kuldõunad wankrisse ja sõitsiwad nüüd noormehe kodu, kus kuldõunad, kui nooriku weime anded, mehe rikkuse weel mitu kord suuremaks tegiwad. Sortsnooriku südamest kaswis aga suur wesiputk ülesse, kes silla kõrwas laenete käes ülesse ja alla kõikus.
Aasta oli juba ammugi mööda läinud ning noor noorik kiigutas juba prisket pojukest süles ja suigutas suu ääres. Ka wana sorts oli kuulnud, et tütrel poeg sündinud. Wõttis nõuuks, noort ema waatama minna. — Sillast üle minnes silmab sorts ilusa wesiputke; ütleb iseendamisi: „Ma wiin ta tütre pojale mängi kanniks!“ Tõmbab putke wälja, aga oh ehmatust! putke juure otsas on sortsnoorik, wana nõia tütar! Räägib tütar nüüd isale oma karistuse lu’u ära. Wana sortsi wiha sütib põlema ning ta ähwardab, silda jalaga katki põrutates, õele kõik kätte maksta. Tulewad mõlemad rikka mehe talusse. Meest ’polnud kodus; noor ema teeb leiba.
Sorts wiskas talle hundi naha selga, ning waene ema jookseb hundina metsa.
Oma tütrele aga pani nõid käbi pahema rinna asemelle ja jättis ta rikka mehe perenaeseks. Ise pühkis ta kohe jälle minema, et peremees kodu tulles sala kelmusest aru ei saaks.
Käbil ’polnud aga piima sees; terawad okad küünistasiwad lapse suud ning wäetikene karjus ööd kui päewa. Ei teadnud peremees midagi, mis lapsel wiga. Amme aga aimas: ema puudub!
Juhtus nüüd amme ükskord lapsega metsa ääres kõndima, siis laulis ta lapsele nagu waigistuseks:
