— 78 —
Neitsi tuli nuttes ja huludes tagasi ning jäi eluks ajaks ühe rinnaga.
Saadeti kolmas tütar õuna puule Nii pea, kui ta käe õuna järele wälja sirutas, lõi õuna puu tall ühe silma peast oksaga wälja. Neitsi tuli nuttes ja huludes tagasi ning kadus kambrisse.
Nüüd saadeti õde-neitsi õuna puule. Nii pea, kui see käe wälja sirutas, kiigutas oks talle ise õuna kätte.
„See on minu mõrsja!“ hüüdis kosilane. „Sellega peame pulmad, wana taat!“
„Ei wõi!“ kostis sortsi taat. „Ta on minu ümmardaja ja laisk inimene. Mina ei anna omast talust kellegille kosijalle laiska neidu noorikuks.“
Jälle kuulis kosija kedagi rääkima:
„Lase kedrata, lase kedrata!“
„Lase tütred kedrata! Kes kõige wiledam, see olgu minu oma,“ ütles kosilane.
„Miks ei, miks ei!“ wastas sorts. „See mull just meele pärast; külap sa siis isegi laiska õde tundma saad.“
Pandi neitsid ketrama.
Sortsi neiudel oliwad kulda käiksed käes, hõbedast helmed kaelas ja siidi särgid seljas; waesel wõeral oli koti riie seljas ja witsa wõru kaelas.
Aga kosilase silm tundis ikka õige nooriku ära ja walis wileda waese lapse uuesti omaksa.
Sorts pani siis oma tütardelle koti riide selga ja witsa wõru kaela ning waesele lapsele kulda käiksed kätte, hõbedast helmed kaela ja siidi särgi selga.
Nüüd alles paistis waese lapse ilu ja wiledus õieti kosilase silma. Wõttis teine ketraja käest kinni ja hüüdis mitu korda: „See on minu mõrsja!“
Wana sorts ja tema tütred wihastasiwad ja pahandasiwad, et nad tuimaks jäiwad, aga pulmad pidiwad peetud saama, sest sorts ise oli lasknud kosilast mõrsjat otsida ja walida.
Tehti ka uhked pulmad sortsi peres, mis mitu päewa wältasiwad.
