— 68 —
kümne healega kiriku kella wälja wõtan? Niisugust ei ole wist kuskil maailmas leida. Ja kui ta homseks siin ei ole, siis saab minu käsi halwaste käima,“ wastas Peeter.
„Raske on ta küll saada,“ wastas kull, „aga katsuda wõime ometi! Ma tean, Wanapaganal on küll üks niisugune kell, aga ta on raske kätte saada: seisab just tema magadiskambri peal ja niipea, kui keegi temasse puutub, siis hakkab ta waljuste kõlisema ning wanamees on kohe waatamas. Kui sull aga julgust on, istu otsekohe minu selga ning siis lähäme õnne katsuma.“
„See mul ükskõik, kus ma surma saan!“ wastas weike Peeter.
„Wõib aga ka olla, et meie teekond õnnistab, siis oled waba mees“ wastas kull.
Peeter ei mõtelnud ka enam kaua järele, istus kulli selga ning tõuusis sellega lendu.
Kül wärises mehikese süda sees, kui ta kulli seljas metsadest ja mägedest ja jõgedest üle lendas; hoidis aga tugewa linnu kaela ümbert kinni ning sõudis edasi.
„Nüüd oleme Wanapagana piiretes!“ ütles kull ning laskis ennast maha.
„Wõta see witsake sealt ülesse ja pista põuue!“
Peeter täitis kulli käsku; lendasiwad jälle edasi.
Kull laskis end jälle maha ja ütles Peetrile: „Wõta see liiwa tera sealt ülesse ja pista põuue!“
Peeter täitis käsku; lendasiwad jälle edasi.
Jällegi laseb kull end maha ja ütleb: „Wõta see wee tilk sealt ülesse ja pista põuue!“
Peeter täitis käsku; lendasiwad jälle edasi.
Kaugelt paistis suur pere. Kull ütles: „Ole nüüd wagusi, sealt paistab Wanapagana pere. Kui me’ kella juure jõuame, siis katsu et sa ta osawaste penni küljest lahti harutad. Hoia aga, et sa selle juures sõnakest ei räägi, muidu wõiksid suure õnnetuse sünnitada!“
Juba mõlemad kella kallal.
Peeter katsub sõlme lahti teha, aga korraga käib kell mitme healega: tilllllllll!
