Lehekülg:Eesti muinasjutud Kunder 1885.djvu/66

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 66 —

mitte linnu pette wäärtki katsuda, waid ütles: „Wõta aga, weli, omast kotist! Mis sa teise omast tahad!“

Suur Peeter ütles küll: „Kuule, weike Peeter, kui sa ei anna, küll sa näed, mis ma sinuga kodus teen!“

Weike Peeter aga wastu: „Mis sa minuga siis teha tohid! Ma kaeban herrale.“

Sõiwad mõlemad kõhu täis ja raiusiwad õhtuni puid.

Õhtu koju tulles läks suur Peeter otse kohe herra juure ja ütles: „Auulik herra! Teie wõite weikesest Peetrist wäga suurt kasu saada, kui Teie teda aga tööle sunnite ja tema pea lubate maha lüüa, kui ta mitte käsku ei täida.“

„Mis töö see siis on?“ päris herra ruttu järele.

Suur Peeter ütles: „Weike Peeter rääkis täna metsas puid raiudes, et tema kolme päewaga wahast kiriku walmis teeb, mullast aia ümber ehitab ja kaheteistkümne healega kella torni paneb, kui ta tahab.“

Herra kutsus weikese Peetri kohe tuppa ja ütles: „Kuule, weike Peeter! Ma annan sulle kolm päewa aega: Selle aja sees piad sa mulle wahast kiriku ülesse ehitama, mullast aia ümber tegema ja kaheteistkümne healega kella torni panema. Kui sa selle tööga mitte nimetatud aja sees walmis ei saa, siis lasen ma su pea maha lüüa. Mine nüüd, söö kõht täis ja hakka tööle!“

Weike Peeter tahtis küll weel rääkida, aga herra tegi ukse lahti ja saatis waesekese wälja.

„Mis nüüd teha!“ mõtles weike Peeter.

Ei maitsenud mehikesel ei söök ega jook. Suur Peeter aga hirwitas ja parastas pealegi.

Läks waene mees nuttes metsa poole.

Mesilane tuli wastu ja küsis: „Peeter, mis wiga?“

„Mis sa, weike loomake, selle järele küsid! Wõi sa mind aidata jõuuad!“

„Ütle ometi, ütle ometi! Ehk wõin ka,“ ütles mesilane.

Peeter seletas: „Herra lubas mind ära tappa, kui ma kolme päewaga mitte wahast kirikut walmis ei tee, kellel muld aed ümber ja kaheteistkümne healega kell tornis on.“