— 58 —
Wahid lasksiwad karjapoisi linnast läbi minna ja paniwad siis wärawad kinni.
Poiss sammus wiibimata edasi ja ei raatsinud kuskil jalgu puhata. Kaasa wõetud leiwapalukest sõi ta käies ja ruttas ikka kiire sammuga edasi.
Tuli nüüd poisile kuldlinn wastu.
Wahid wärawa suus küsima: „Kuhu sa lähäd, sõber?“
„Otse teed Wanapagana juure. Olge head mehed ja laske mind linnast läbi!“
„Mis sa sinna lähäd?“
„Oma tühja asja ajama.“
„Kui sa sinna saad, siis päri ka järele, kuhu meie linna suure wärawa wõti jäenud! Juba seitse aastat seisab wäraw lukus.“
„Küll ikka! Laske mind aga linnast läbi! Pean teie asja meeles, kui Wanapagana juure jõuan.“
Wahid lasksiwad poisi linnast läbi minna ja paniwad siis jalgwärawad jälle kinni.
Poiss aga punus jälle edasi, nagu oleks keegi tema kannul olnud, kes talle hirmu teeks.
Ükskord õhtu eel jõudis karjapoiss Wanapagana talusse.
Wanapagan oli kodunt wälja läinud, muud kui tema naine oli üksi kodus. Naese oli aga Wana omale inimeste seast ära petnud, sellepärast oli see ka inimeste wastu ikka weel sõbralik. Poiss jutustas perenaesele oma asja ära.
Teine wastas: „Raske on küll, sõber, sinu soowisi kõik ära täita, aga katsume ometi! Kui sull elu kallis on, siis ära liiguta kätt ega jalga, pea hingki wahel kinni — muud kui kõrwad olgu sul heaste lahti, et sa mitte sõnakest ei kauta! Astu seie kappi ja pane kõrw wõtme haugu juure! Nii pea, kui wanamees tuleb, siis pea meeles, mis ma sulle ütlesin!“
Poiss puges kappi ja lubas kõik meeles pidada, mis perenaine õpetas.
Ei kestnud kuigi kaua, seal kuuldi ähkimist ja puhkumist, — Wanapagan tuli teelt.
Tuppa astudes hakkas ta haisutama ja nuusutama, nii et tema hinge õhk nagu tuule hoog pingid ja toolid kõikuma
